OHMYGOSSIP — Aeg hingab halastamatult kuklasse… Kogu aeg on tunne, et liiga palju jääb tegemata, aega pole õigesti rakendatud, tehtud saab palju vähem kui sooviks. Plaanid ja unistused on alati suuremad kui nendele järgnevad teod, vaatamata sellele, et igapäevaselt on ikka käsil mitu projekti korraga ning käed rüpes ei istu kunagi.
Helena-Reet: Inimestest, kes vaid võtavad…
OHMYGOSSIP — Kuigi püüan näha inimestes vaid head, on see kohati raske. Miks? Sest on päris hämmastavalt suur hulk inimesi, kes võtavad iseenesest mõistetavalt, et ma olen justkui heategevusorganisatsioon kõigile. Ei ole!
Helena-Reet: Eesti inimeste katkuna levivas depressioonis on süüdi meedia
Olen ajakirjandusega seotud tänaseks ligi kakskümmend aastat. Jah, ma olen tõesti juba nii vana, et saan nii öelda. Teadsin juba põhikoolis, et mulle meeldib ajakirjandus — tegin siis kooli ainsat koolilehte. See oli väga populaarne, nii populaarne, et ühe klassiõe ärimehest isa otsustas sellesse investeerida ning aitas meil lehte suurtes tiraažides trükkida.
Helena-Reet: Me võtame koera (vol2) – Ettevalmistused
Nagu ma juba kirjutasin, otsustasime me koera võtta. See on minu jaoks väga suur samm ning olen justkui “beebiootel”, käitun täpselt sama moodi… Teen ettevalmistusi, mõtlen tulevasele koerale, ostan vajalikke asju kokku ning tutvun vastava lektüüriga.
Helena-Reet: Me võtame koera (vol1). Milleks meile koer, milline koer ja kuidas mees nõusse rääkida..
Jah, see on peagi saabuv kaheksas maailmaime — me võtame koera! Igaüks, kes mind piisavalt tunneb teab, et mind on elu aeg saatnud koerahirm — pigem lausa paanika. Kui jalutades eemalt koera näen, muudan teed; kui koer ootamatult mu teele satub, on selg ja peopesad hirmust märjad ning süda peksab kaks korda kiiremini. Vabatahtlikult ma kellelegi, kellel koer on külla ei lähe…