NordenBladet — Doktoritöö eesmärgiks oli autori sõnul „leida lahendusi selliste materjalide restaureerimisel üles kerkivatele väärtuspõhistele küsimustele: millal üldlevinud ehitusmaterjale peaks püüdma säilitada kui hinnalist originaalmaterjali ja millest lähtuda asendusmaterjali valikul?“ Nende kasutusajaloo kõrval annab väitekiri ühtlasi hea pildi Eesti ehituskultuurist läbi 20. sajandi, mil käsitöömahuka tootmis- ja ehitusviisi vahetas välja industrialiseeritud ehitus.
Mändeli rakendusliku väärtusega doktoritöös on välja pakutud väärtuskategooriad tehiskivimaterjalidest hoonete läbikaalutud säilitus- ja restaureerimisotsuste langetamiseks, millest on kasu nii arhitektuuriajaloolastele, muinsuskaitsespetsialistidele, ehitusinseneridele, majaomanikele kui ka teistele. Eesti kultuuripärandi teadlikumale hoidmisele orienteeritud uurimistöö toob niisiis esile, et ka betoonpaneelil või silikaattellisel võib olla arhitektuurne väärtus: kui materjali kasutus on olnud taotluslik ja arvestanud materjalist tulenevate viimistlusvõimalustega, tasub seda säilitada ja eksponeerida.
Eestikeelne monograafia ilmus ka raamatuna sarjas Dissertationes Academiae Artium Estoniae. Doktoritöö juhendajad olid dr Mart Kalm (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Lembi-Merike Raado (Tallinna Tehnikaülikool), eelretsensendid: dr Karl Õiger (Tallinna Tehnikaülikool) ja dr Kurmo Konsa (Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut), oponent dr Karl Õiger.