NordenBladet — Riigikogu tänasel täiskogu istungil läbisid esimese lugemise kaks seaduseelnõu, mis tagavad laeval töötavatele inimestele täiendava kaitse.

Valitsuse algatatud meretöö seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (56 SE) võetakse Eesti seadusesse üle kaks Euroopa Liidu direktiivi ja viiakse Eesti õigus kooskõlla Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) meretöö konventsiooni 2016. aastal vastuvõetud muudatustega.

Eelnõu kohaselt peab reeder alla 24 meetri pikkustel kalalaevadel töötavate isikutega sõlmima meretöölepingu. Hetkel kehtib sellistel kalalaevadel töölepingu alusel töötavatele isikutele tavapärane tööõiguse regulatsioon. Meretööleping tagab töötajatele täiendava kaitse. Näiteks peab reeder tagama korrapärase toitlustamise ja meditsiinilise abi osutamise laeval. Kalalaeva all peetakse silmas laeva, mida kasutatakse kala kaubanduslikuks püügiks.

Eelnõuga kehtestatakse samuti finantstagatissüsteem nii laevapere liikme hülgamise kui ka laevapere liikmete tööõnnetusest ja kutsehaigestumisest põhjustatud kulude hüvitamiseks. Piisav finantstagatis peab olema kõigil reederitel, kelle laevadel peab olema meretöötunnistus (laeva kogumahutavus 500 GT või suurem). Finantstagatiseks võib olla vastutuskindlustus, pangagarantii või muu tagatis, mis võimaldab tagada hüvitise maksmise.

Seletuskirjas märgitakse, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tagatise piisavuse hindamise ja suuruse arvutamise põhimõtted. Tagatise piisavust hindab Veeteede Amet meretöötunnistuse andmisel. Kõik Eesti lipu all sõitvad laevad, millel on meretöötunnistus, juba omavad vastutuskindlustust.

ILO meretöö konventsiooni muudatuse kohaselt on võimalik meretöötunnistuse kehtivuse lõppemisel olemasolevat tunnistust kuni viieks kuuks pikendada. Seda juhul, kui laev on edukalt läbinud ülevaatuse meretöötunnistuse uuendamiseks, kuid laevale ei ole kohe võimalik väljastada uut tunnistust. Kehtiva õiguse kohaselt tunnistuse pikendamise võimalus puudub.

Seadus jõustub üldises korras. Eelnõu kohaselt kehtestatakse üleminekusäte, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2020 loetakse alla 24 meetri pikkusel kalalaeval töötavate töötajatega sõlmitud tööleping meretöölepinguks. Kehtivad töölepingud tuleb seadusega vastavusse viia 31. detsembriks 2020.

Esimese lugemise läbis ka valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2014. ja 2016. aasta muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu (75 SE).

2014. aasta muudatused puudutavad reederi kohustust omada finantstagatist laevapere liikme hülgamise puhul ning tööõnnetusest ja kutsehaigusest tulenevate lepinguliste nõuete katmiseks. Finantstagatiseks võib olla näiteks vastutuskindlustus, pangagarantii või muu tagatis, mis võimaldab tagada hüvitise maksmise. Meremehe hülgamiseks loetakse näiteks olukorda, kus reeder on jätnud meremehe ilma vajalikust ülalpidamisest või on ühepoolselt temaga töösuhte lõpetanud.

2016. aastal vastu võetud muudatused puudutavad meretöötunnistuse pikendamist olukorras, kus tunnistuse kehtivus lõppeb ja uut tunnistust ei ole võimalik koheselt välja anda, kuid laev on kontrolli läbinud ja täitnud tunnistuse saamiseks vajalikud tingimused. Meretöötunnistuse kehtivust võib sellisel juhul kuni viieks kuuks pikendada. Kehtiva õiguse kohaselt tunnistuse pikendamise võimalus puudub.

Muudatused mõjutavad eelkõige Eesti riigilipu all sõitva, meretöötunnistust omava laeva laevapere liikmeid ja reedereid ning Veeteede Ametit. Samas on kavandatud muudatuste mõju väike, sest kõik meretöötunnistust omavad Eesti lipu all sõitvad laevad omavad P&I vastutuskindlustust, millega kaetakse laevapere liikme repatrieerimise ja hülgamisega ning tervisekahjustuste ja surmaga seotud kulud.

Meretöö konventsioon võeti vastu 23. veebruaril 2006 eesmärgiga luua ühtsed põhimõtted, et tagada kõigile meremeestele inimväärsed töö- ja elamistingimused. Riigikogu ratifitseeris meretöö konventsiooni 23. veebruaril 2016 ning see jõustus Eesti Vabariigi suhtes 5. mail 2017. Konventsiooni on ratifitseerinud 92 ILO liikmesriiki.

Riigikogu menetlusest langes välja kaks eelnõu:

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse täiendamise seaduse eelnõuga (41 SE) sooviti jaotada riigieelarvesse laekunud keskkonnatasudest vähemalt 25 protsenti Ida-Virumaa programmi ja selles nimetatud tegevuste elluviimiseks. Muudatus tooks seletuskirja kohaselt piirkonda aastas juurde umbes  20 miljonit eurot.

Seletuskirjas märgitakse, et Ida-Virumaa põlevkivisektor maksab riigile enamiku riigieelarvesse laekuvatest keskkonnatasudest, kuid see ei paranda praegu tervikuna kohalikku elukeskkonda Ida-Virumaal. Eesti põlevkivitööstuse ettevõtted maksavad arvestuslikult keskmiselt 70% kõikidest keskkonnatasudest.

Läbirääkimistel võttis sõna Peeter Ernits (EKRE), kes tegi fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Ettepaneku poolt hääletas 51, vastu oli 31 Riigikogu liiget. Ettepanek leidis seega toetust ja eelnõu langes menetlusest välja.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (40 SE) sooviti luua võimalus taotleda naturalisatsiooni korras Eesti Vabariigi kodakondsust Eestis sündinud alla 15-aastastele lastele, kelle vanem või vanemad on kas määratlemata kodakondsusega isikud või kolmanda riigi kodanikud ning kes elasid Eestis püsivalt enne 20. augustit 1991. Eelnõuga loobutakse Eesti kodakondsuse taotlemise tingimusena pikaajalise elaniku elamisloa nõudest. Säilib nõue taotleja viibimiseks Eestis seaduslikult elamisloa või elamisõiguse alusel.

Läbirääkimistel võttis sõna Jevgeni Ossinovski (SDE), kes kutsus üles eelnõu toetama.

Isamaa fraktsioon tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ettepaneku poolt hääletas 74, vastu oli üheksa Riigikogu liiget. Ettepanek leidis seega toetust ja eelnõu langes menetlusest välja.

Täiskogu tööaja lõppemise tõttu jäi pooleli ühe eelnõu esimese lugemise arutelu:

Reformierakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (37 SE) võimaldatakse mitmikkodakondsust Eesti kodanikele, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Eelnõuga nähakse ette ka Eesti kodakondsuse taastamise võimalus isikutele, kes omandasid Eesti kodakondsuse enne 1992. aasta 26. veebruari, kuid keda sunniti sellest loobuma või kes loeti Eesti kodakondsuse kaotanuks või sellest loobunuks.

 

Allikas: Eesti Riigikogu