NordenBladet — Kõik inimesed on tundnud nn näljaviha ehk näljaga kaasnevat enesetunde halvenemist. Mõnel esineb seda rohkem, teistel vähem. Halvimal juhul hakkab näljatunne mõjutama sotsiaalseid suhteid, raskendab töö tegemist ja vähendab üldist elukvaliteeti, vahendab Helsingin Sanomat.

Sageli räägitakse, et näljaga seotud kehv enesetunne tuleb madalast veresuhkru tasemest ehk hüpoglükeemiast. See on aga vaid pool tõde. Kehv enesetunne on seotud madala veresuhkuruga, aga tegelik põhjustaja on miski muu.

Inimese organismis on olemas tõhus veresuhkru reguleerimise mehhanism. Kui veresuhkur langeb tavapärasest tasemest allapoole, siis sekkub maks. See hakkab suhkrut tootma omadest glükogeenivarudest, rasvkoest saadud rasvhapetest ja lihaste proteiinist. Organismi enda suhkrutootmine käivitub kolm tundi peale söömist. Tänu sellele on terve inimese veresuhkru tase pidevalt 4-5 millimooli liitri kohta – vahel veidi rohkem, vahel veidi vähem, räägib Tampere ülikooli haigla eriarst Saara Metso.

Halb enesetunne ei tule niisiis mitte madalast veresuhkrust, vaid see on reguleerimise mehhanismi kõrvalnäht. Selleks, et käivitada maksas suhkru tootmist, eraldab organism insuliini vastuhormoone nagu glukagoon, adrenaliin ja kortisool. Vastuhormoonidel on aga ka muud mõjud. Kui inimesed räägivad veresuhkru langusest ja sellega seotud kehvast enesetundest, siis tuleneb see just neist hormoonidest. Hormoonide ja kehva enesetunde seose rõhutamine võib tunduda peenutsemisena, aga meditsiiniliselt on sel oluline tähendus. Hormoonide põhjustatud kehv enesetunne on täiesti ohutu organismi enda tegutsemine.

Alanenud veresuhkur ehk hüpoglükeemia on aga märk sellest, et organismis on midagi viga. Põhjuseks võib olla kortisooli puudus, insuliini eraldava kõhunäärme kasvaja, vähk, bakteriaalne põletik või pärilik ainevahetushaigus. Veresuhkrut reguleeriv mehhanism on eriti tähtis aju jaoks. Aju on ainus elund, mis ei suuda ise üldse suhkrut toota. Ajurakkude enda energiast piisab vaid mõneks minutiks.

Aju jaoks on oluline, et veresuhkur palju ei kõigu. Kui vere glükoosisisaldus langeb allapoole hüpoglükeemia taset ehk alla 2,8 millimooli liitri kohta, siis tekivad inimesel ka muud kõrvalnähud kui stress ja tusatunne. Hüpoglükeemilise inimese teadvus hägustub ja ta võib käituda nagu oleks purjus. Võimalikud nähud on peavalu, mäluhäired ja krambid. Mida sügavam on hüpoglükeemia, seda suurem on teadvuse kaotuse ja ajukahjustuse risk. Hüpoglükeemia on tavaline ja ohtlik vaevus 1. tüübi diabeetikutel. Põhjuseks on tavaliselt valesti määratud insuliiniannus. Hädaolukorras saab diabeetik abi kiiresti imenduvatest süsivesikutest.

Osa terveid inimesi püüab tuvastada näljast tulenevaid vaevusi veresuhkru kiirtestidega ja nõnda ennast diagnoosides. Arsti väitel aga võivad sellega kaasneda probleemid. Nimelt ei saa inimene ise tuvastada, mis tema organismis toimub. Kui tekivad hüpoglükeemia kahtlused, tuleks pöörduda arsti poole ja lasta teha laboritestid. Ise mõõtes ei saa inimene teada, kas vajab uuringuid või mitte.

Näljast tingitud kehv enesetunne tuleneb hormoonidest, aga seda võivad põhjustada ka muud tegurid. Ainevahetus ja psüühika on keerukad mehhanismid ning isegi kõigi tervete inimeste organismid ei toimi ühtemoodi.

Kõik kogevad vahel nälga ja kõigil rakenduvad samad hormoonid. Inimesed on aga väga erinevad. Mõne inimese organism reageerib järsult isegi kergele veresuhkru langusele ja adrenaliini tõusule.

Näljast tulenevat kehva enesetunnet on kõige lihtsam kontrollida toitumisega. Näiteks alkoholi tarvitamine ajab veresuhkru ja hormoonide töö sassi. Sama tähtis on hea toitumine.

On hea meeles pidada, et organismis toimuvad muutused kolm tundi peale söömist. Kui inimesel on soodumus enesetunde halvenemiseks, tuleks süüa piisavalt tihti. Tasub valida selliseid toite, mis hoiavad näljatunde vaos. Söögikordade vahepeal on hea süüa näiteks kiudainerikast võileiba juustu või mõne muu rasvaga.

Näljast tuleneva enesetunde kehvenemise teadvustamine aitab inimesel oma meeleolu kontrollida. Ebamäärane agressiivsus ei tundu siis enam nii ohtlik, kui meeles pidada, et see tuleneb organismi loomulikust hormonaalsest talitlusest.

Avafoto: Pexels/rawpixel.com