NordenBladet — Herilaste vastu aitab hästi Hispaaniast laenatud nipp, kus tuleb päikse kätte panna veega täidetud kilekott. Herilased ei talu päikse peegeldust vees. Veega täidetud kotid on kasutusel herilaste peletamiseks Hispaania söögikohtades ja seda vägagi edukalt. Nüüd prooviti seda Soomes ja see töötab, vahendab Yle.

Koti võib panna nii räästa alla rippuma kui lihtsalt lauale.

Bioloog Jaakko Kulberg ütles, et herilased kasutavad liikumiseks sisemist kella ja päiksekompassi. Päiksekiirte käes olev veekott aga ajab herilase sisemise kompassi mingil põhjusel sassi. Seda võib võrrelda olukorraga, kus maa magnetväljas on häired ja kompassinõel hakkab ringiratast käima.

Herilane tajub sellist olukorda ebameeldivusena ja lahkub.

Kulberg soovitab herilaste eemalehoidmiseks nn esimese tulija tapmise meetodit. Herilased on sotsiaalsed olendid ja vahetavad omavahel infot. Kui üks mingi koha leiab, siis teavitab pessa tagasi jõudes kohe teisi. Kui see esimene surmata, siis ta pessa tagasi ei jõua ja teisi ei teavita.

________________________________________

Herilane on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi kuuluv astlaliste (Aculeata) ja rippkehaliste (Apocrita) alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas.

Herilaste sugukonnad
Peamiselt kuuluvad Eestis tuntumad herilased ühisherilaste sugukonda või alamsugukonda (Vespidae, Vespinae), olenevalt süstemaatilisest käsitlusest.

Ogaherilased (Scoliidae) kasvatavad oma järglased üles maa sees elavates põrnikate vastsetes. Suurema osa oma elust veedab emane ogaherilane maa sees kaevates ja saaki otsides.

Sipelgherilaste (Mutillidae) tiivutud emased meenutavad sipelgaid, kuid on karvased. Nemad parasiteerivad mesilaste ja herilaste pesades.

Vähesed putukad võivad ilus võistelda väikeste metalselt säravate eredavärviliste kuldherilastega (Chrysididae).

Emased liivaherilased (Pompilidae) ehitavad maa sisse uru, millesse paigutavad astlatorgetega halvatud putuka või ämbliku. Selle kehale munetud munast kooruv vastne leiab eest rikkaliku toiduvaru.

Kaevurherilaste (Sphecidae) hulka kuulub röövikuhunt (Ammophila sabulosa), kes kütib mullas elavate öölaste röövikuid, müürib pärast röövikule munemist uru kinni. Tema vastsele peab arenemiseks piisama sellestsamast röövikust. Kaevurherilasi on umbes 500 liiki, kellest Eestis esineb umbes 140. Peresid nad ei moodusta.

Kärbsehundid (Bembex rostrata) aga tassivad aeg-ajalt arenevatele vastsetele uusi kärbseid juurde.

Mesinikele võivad suurt kahju tekitada kodumesilasi küttivad mesilasehundid (Philanthus triangulum).

Suur osa herilasi on üksikelulised näiteks erakherilased (Eumenidae), keda on Eestis arvatavalt 30 liiki. Nad tassivad oma vastsetele urgu halvatud putukaid nagu kaevurherilasedki.

Ühiselulistest liikidest on meil üks suuremaid vapsik (Vespa crabro). Neid kuni kolme sentimeetri pikkusi valusalt nõelavaid putukaid on kohanud ilmselt igaüks.

Herilase pesad
Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, peale nende veel kolm liiki pesaehitajatega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid pesades parasiteerijaid. Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid. Pere liikmed kuuluvad kolme kasti: üks ema, hulk temast väiksemaid töölisi ja isased. Töölised on arenemata suguorganitega emased, kes suve lõpuks kasvatavad üles uue emade ja isaherilaste põlvkonna. Ühiselulised on ka pesaparasiidid, kuigi neil puudub tööliste kast. Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast.

Pesapaiga valikult jagunevad meie herilased kahte rühma. Ühed teevad pesa maapinnast kõrgemale mitmesugustesse õõnsustesse, kasutades seejuures ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste, isegi kummuli ämbreid jm. Kõige levinum on sellistest liikidest saksi-metsaherilane.

Maapinna kohal pesitsevate liikide hulka kuuluvad need, kelle pesad on tavaliselt põõsastes või puude võrades, kuid kes tulevad ka inimese juurde. Nimetatud rühma (perekonna) eestikeelne nimetus on metsaherilased ja neid on neli liiki. Viies maapinna kohal pesitsev liik on Eestis väga haruldaseks peetud kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat siin laiendanud. Möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest on teada selle liigi esimene leid Eestis: ühelt väikeselt Kagu-Eesti rabalt. Nüüd on see soojalembene lõunapoolne putukas jõudnud juba Tartu lähistele Kärevere kanti, aga võib-olla ka mujale.

Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa õõnsustesse, näiteks väikese närilise urgu. Sedamööda, kuidas paberist pesa mõõtmed suurenevad, laiendatakse tühemikku sealt pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik-maaherilane. Kolmas – ruske maaherilane – teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta.

Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa-aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa on nähtud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa.

Kõige paremini on tuntud aga metsaherilaste (Dolichovespula) pallikujulised pesad. Herilased ehitavad pesi vee ja süljega niisutatud ja hästi läbimälutud kõdupuidust, mis on sarnane sellega, mida inimene rakendab paberivabrikutes. Tugevate suiste abil pureb herilane puukiud hästi peeneks ja immutab selle oma rinnanäärme nõrega ja valmistab saadud massist nii kärjekannud kui ka pesakatted.

Müüriherilased valmistavad savistesse järsakutesse kaevatud uru suudmele pikenduseks savitükikestest toru.

Käguherilased (Sapygidae) munevad teiste herilaste urgu või pessa.

Maaherilane (Paravespula) ehitab pesa pinnasesse.
Täpik-maaherilane (Vespula germanica)

Kevadel poeb ületalve elanud emaherilane nagu kimalanegi talvituspaigast välja ning otsib endale sobiva pesapaiga, kuhu ehitab kõigepealt mõned kellukesekujulised kärjekannud mis hiljem kõrvalolevate kärjekannude survel muutuvad kuuetahulisteks ,kinnitades need kuhugi oksa külge või mõne hoone katuse alla. Need kannud on madalad nagu kausikesed. Igasse kannu paigutab emaherilane ise ühe muna, millest koorunud vastseid emaherilane ise toidab suus peeneks puretud putukatega. Noored töölised jätkavad pesa ehitamist ja edasi kasvab pesa kiiresti. Valmistatakse üha uusi kanne, need ehitatakse vanade alla uue korrustena. Kõige uuem on alumine korrus, kuhu ema muneb.

Kärjekannudest koosnevad kärjed paiknevad pesas rõhtsalt, nii, et kannude avad vaatavad allapoole. Seetõttu on ka vastsetel pead allapoole. Nukkumise eel katavad vastsed ise kannu suudmed pärgamendi taolise kaanega.

Herilaste elutsükkel
Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud – töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele.

Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad vastsetele, samuti ka emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi, liblikate röövikuid – kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt tugevate suiste abil surmab herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ka raibete küljest puretakse selleks tükikesi. Ise aga toituvad herilased õite nektarist, lehetäide väljaheidetest ning varastavad mesilastelt mett. Viljapuuaias imevad herilased ploomide, õunte, pirnide ja marjade mahla.

Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema – ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub.

_________________________________

Vapsik (Vespa crabro) on ühisherilaste alamsugukonda kuuluv liik herilasi.

Vapsiku levikualaks on Euroopa (puudub kõige põhjapoolsemates ja lõunapoolsemates piirkondades), Aasia keskosa ja alates 19. sajandist ka Põhja-Ameerika, kus teda enne 1840. aastat polnud leitud.

Vapsiku välimus
Vapsik (ekslikult kutsutakse vaablaseks) on suurim Kesk-Euroopas (ka Eestis) elav herilane. Kuninganna suurus võib olla kuni 35 millimeetrit, töölistel 18–25 millimeetrit ja meessoost isenditel 21–28 millimeetrit. Tagakeha on kollase-pruunikirju, isastel on seitse nähtavat segmenti ja emastel kuus. Tiivad on neil punakas-oranžid, rindmik pruun. Pea on kollane ja tumedad silmad on c-kujulised.

Vapsiku elutsükkel
Vapsikute pesakond on moodustatud üheks aastaks. Sügisel sündinud ja paaritunud kuningannad talvituvad puidukõdus või mullas. Nende metabolism on viidud miinimumini ning kudede kaitseks toodavad ka glütserooli, mis toimib antifriisina. Kevadel otsib kuninganna sobiva elupaiga ja alustab pesa ehitamisega. Esimesse kambrikesse muneb ta munad, mis viie kuni kaheksa päeva pärast arenevad vastseteks ning järgneva 12–14 päeva jooksul läbivad viis vastsestaadiumit. Vastseid toidetakse läbimälutud putukatega, mida algul toob kuninganna, kuid hiljem, kui piisavalt järglasi on välja arenenud, teevad seda emased töölised. Kui vastsete areng hakkab lõpule jõudma, toodavad nad spetsiaalse näärme abil siidjat niiti, millega katavad kambrikese ning seal läbivad metamorfoosi 13–15 päeva jooksul.

Lisaks putukatele toituvad vapsikud küpsete marjade ja puuviljade mahlast ning õienektarist. Kuninganna vajab valgurikkamat toitu, töölised aga saavad hakkama vaid süsivesikutega, mida nad hangivad näiteks kahjustatud puude küljest lekkivast mahlast.

Sügisel (augustis-septembris) saavutab pesa suurus oma haripunkti (400–700 isendit) ning ühel hetkel arenevad munadest isased ja uued kuningannad, kelle toitmisele nüüd töölised keskenduvad, mistõttu vana kuninganna lahkub pesast ja hukkub. Isased paarituvad uute kuningannadega ja seejärel samuti surevad kiiresti.

Oht inimesele
Vapsiku ohtlikkus inimesele ja koduloomadele on liialdatud. Tema agressiivsus väljendub pigem pesa kaitsmisel. Rahvasuus leviv arusaam, et kolm nõelamist võib osutuda eluohtlikuks, ei ole õige. Vapsiku mürk on võrreldav mesilaste ja teiste herilaste mürgiga, kuigi ei ole nendega päris identne. See on vähem toksiline, kuid selles sisaldub rohkem atsetüülkoliini (neurotransmitter). Selle tõttu on vapsiku nõelapiste valusam kui tavalise herilase oma. Samuti on vapsiku nõel pikem ning jämedam.

Kui allergikud välja arvata, siis ei ole vapsiku piste inimesele eluohtlik. Et tekitada inimese elule ohtu, on vaja 500–1000 intensiivset nõelamist. Kuna aga vapsikud ründavad ühiselt vaid pesa vahetus läheduses, ei ole selline arv nõelamisi saavutatav.

 

Märksõnad: herilane, herilased, herilastega võitlemine, herilaste tõrja, kuidas vabaneda herilastest, mis on vapsik, vapsikute tõrje, vapsikutest vabanemine, vapsikud suvilas, vaablane, vaablased, herilased suvilas, kuidas tõrjuda, mida teha kui herilased on aias, herilase pesa, herilaste pesad, milline on herilase pesa, kuhu teeb herilane pesa, nipid, herilased ründavad, mida teha kui herilane hammustab, mida teha kui herilane nõelab, mis vahe on vapsikul ja herilasel, mis vahe on vapsikul ja vaablasel, mis vahe on vaablasel ja herilasel, kas vapsikud on ohtlikud, kas vapsikud on eluohtlikud, kas herilase nõelamine on valus, kas herilane nõelab või hammustab, kus herilane elab, kus herilased elavad, millest toitub herilane, millest herilased toituvad, herilasepesa hävitamine, herilase nõelamine, herilane inglise keeles, wasp, teave herilaste kohta, vajalik info herilaste kohta, õpetus kuidas herilaspesa hävitada, herilased tulevad aeda, herilased tulevad tuppa


Allikad: WikipediaEestinen.fi

Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT