Mida teha, kui tahaks pere juurest põgeneda?

OHMYGOSSIP – Vahel on väikelaste kantseldamine paras kunsttükk. Mida teha, kui asjad on nii hulluks läinud, et tahaks pere juurest põgeneda? Ajakirja Pere&Kodu toimetus sai kirja emalt, keda lastevahelised tülid ja kehvad suhted mehega on viinud meeleheitele.

Kahe poja ema kirjutab: “Kuus aastat tagasi sündis meie perre poisslaps. Suhted abikaasaga läksid juba siis jahedamaks, ikka oli laps tähtsam kui meie. Mõne aasta pärast lisandus veel üks poiss, kes nüüd on kaheaastane. Kui ma pesamuna ootasin, kujutasin ette toredat perekonda, kus suurem laps hoiab väiksemat (mitte lapsehoiu pärast, vaid hoolivuse ja armastuse näitamiseks) ning õpetab talle uusi oskusi. Kui väiksemat veel polnud, algasid meie päevad ikka koos hommikust süües ja õues käies. Mängisime koos, jalutasime koos, toimetasime koos.  Paraku osutus elu teistsuguseks. Mäletan päeva, mil olime pisipõnniga paar nädalat kodus olnud. Suur poiss läks õue ja ootas mind kiigele hoogu andma. Mina aga istusin akna all, väiksem rinna otsas, ja vaatasin läbi kardinate õue, kus oli üksisilmi akent jälgiv poeg. Tol hetkel tundus ta ikka nii väike. Päevad läksid märkamatult ja rutiinselt. Ühel hetkel avastasin, et räägin suurema lapsega vaid nii palju, kui on tarvis temaga pahandada või manitseda teda vaiksemaks, et väikevend ei ärkaks. Taipasin, et olen lapsega viimasel ajal ainult tänitanud ja riielnud.

Suur elumuutus tõi vanemale poisile kaasa öise voodimärgamise ja agressiivsuse. Kohati tundus mulle, et ta ei allu ühelegi korraldusele. Abi oli ainult vitsaga ähvardamisest. Kui kõike sai liiga palju, andsin talle nähvaka vastu tagumikku. Olen ise lapsepõlves üksjagu vitsa saanud ning mäletan end ikka ja jälle kujutlemas, et oma lastele ei tee ma iial nii… Karistused on suurema poja võitlushimu, agressiivsust ja kiuslikkust väikevenna vastu vaid suurendanud. Kahjuks on see tagantjärele tarkus. Praeguseks on olukord muutunud väljakannatamatuks. Olen otsinud vastuseid foorumitest ja ostnud koju kasvatusalast kirjandust, aga ikka tundub mulle, et olen lootusetult hiljaks jäänud. Hommikul ärkavad lapsed enamasti hea tujuga – väiksem varem, vanem hiljem. Kui suurem poiss ärkab, muutub pisike kohe rõõmsaks, kuid varsti hakkab vanem väiksema eest asju peitma, teda narritama, lelusid loopima. Ta ei allu ühelegi palvele. Lõpuks röögin tema peale hääle kähedaks. Aitab ainult vitsa kapi otsast allatoomine. Siis läheb ta oma tuppa, karjudes trepil inetuid sõnu.

Mainisin algul, et suhted mehega pole parimad. Oleme kaalunud ka lahkuminekut, kuid arvestades meie rahalist olukorda, peaksime ikkagi ühe katuse all hakkama saama. Kuigi pereelu poleks ollagi. Ilmselt tekitab see lisapingeid. Palun andke nõu, mida teha. Tõtt-öelda kardan, et kui laps juba praegu millelegi ei allu, läheb hiljem olukord ainult hullemaks. Olen meeleheitel ja viimasel ajal mõtlen üha sagedamini pere mahajätmisele. Tundub, et ma ei saa enam hakkama.”

KUIDAS LEIDA VÄLJAPÄÄS?
Kadri Järv-Mändoja, pereterapeut ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, soovitab vanematel mõelda alustuseks endale ja paarisuhtele. See parandab laste heaolu kõige tõhusamalt.

Paljud väikelastega pered on selle kirja autoriga sarnases olukorras. Mitut põnni korraga kantseldada on paras väljakutse. Ent kunagi pole hilja olukorda parandada. Isegi kui lapsed on suured, saab muuta suhteid rahuldust pakkuvamaks. Muidugi ei tasu muutusi edasi lükata. Mida kauem probleem kestab, seda hullemaks võib see minna ja seda suuremat jõupingutust tarvis läheb. See on justkui laviin, mis algab pisikestest jonnijorudest ja paisub pirakaks probleemide kuhjaks. Vanemad tunnevad ennast abitu ja läbikukkununa, mis võib omakorda väljenduda vihas lapse vastu. Nii rändavadki kapi otsa vits ja üle huulte ähvardused. Vastakad tunded on sellises olukorras normaalsed ja nende pärast ei pea süüd tundma. Pigem tuleb negatiivseid tundeid ja reaktsioone märgata ning abi otsida. Millest alustada?

Kolm sammu
1. Mõtle endale. Kõigepealt tuleks vaadata endasse ja mõelda, millal mul oli viimati aega iseendale. See võib tunduda egoistlik. Loogiliselt eeldaks ju, et esmalt tuleb tegelda lapsega. Kuid ei, see pole egoism. Väsinud vanem ei jaksa ega saa last aidata. Kes on sõitnud lennukiga, on näinud istmetaskus piltidega kaarte, kus on juhised õnnetuse puhuks. Kui täiskasvanu reisib koos lapsega ja tekib avariiolukord, tuleb hapnikumask panna kõigepealt pähe endale ja seejärel lapsele. Põhjus on lihtne – kui täiskasvanu meelemärkuse kaotab, kes siis last aitab? Sama kehtib maa peal. Kui vanem ära väsib, ei pea ta ka kõige parema tahtmise korral pikalt vastu.

2. Mõtle paarisuhtele. Seejärel võiks mõelda, mis seisus on paarisuhe. Millal ma sain viimati partneriga kahekesi, ilma lasteta koos olla? Ka üksikvanemal tasub mõelda lähedussuhete peale. Võimalik, et eelmine suhe tegi haiget ja vanem vajab aega. Kuid ka siis võiks jälgida, et elu ei keerleks ainult lapse ümber. Laps ei soovi olla vanema jaoks elu mõte. Või veel hullem – abikaasa. Lapsed on õnnelikud, kui ema-isa on õnnelikud ja lasevad neil jääda lasteks. Oma töös näen, kuidas laste probleemne käitumine kaob kiirelt, kui vanemad leiavad taas teineteist või siis võtavad iseendale aega. Selle jutu peale emad-isad sageli ohkavad: keda kutsuda appi lapsi hoidma või kust leida aega? Abiks on perekondlik ajurünnak. Kindlasti leidub mõni hea sõbranna, naaber, vanaema-vanaisa, õde-vend või tädi-onu, kes on valmis vastu tulema. Kahekesi ei pea tingimata veetma tervet nädalavahetust. Tihti aitab ka piknik või jalutuskäik paarisuhet elustada. Koos võib arutada, mis oli see, mis teid kokku viis, ja mis olid need vahvad asjad, mida enne laste sündi tegite. Nii tekib taas ühisosa. See on hea investeering, sest lapsed tõesti tahavad, et vanemad oleksid koos õnnelikud.

3. Mõtle lastele. Alles nüüd jõuame lasteni. Murekirjas tuli välja, et suurema lapse käitumine muutus pärast pisema sündi. Põhjus on lihtne: emal jäi vanemale pojale vähem aega, ent tähelepanu on iga lapse põhivajadus. Alustuseks võiks leida iga päev pisut aega, et olla kummagi lapsega kahekesi – mängida, lugeda raamatut või arutada maailma asju. Selliseid hetki võiks tekitada nii ema kui isa. Näiteks ühel õhtul paneb suurema lapse magama ja loeb juttu isa, teisel ema. Kui kahekesi olekud muutuvad pidevaks, ei peagi need pikad olema. Vahel mõjub hästi ka pooltund, mil vanem pühendub jäägitult lapsele. Teine oluline teema, mis kirjast välja tuli, on karistamine. Algul võib paista, et see toimib, ent kahju ilmneb hiljem. Karistus mitte ainult ei lõhu vanema ja lapse suhet, vaid pakub ka mudeli – kui oled vihane ja soovid oma tahtmist saada, siis löö ja ütle halvasti. Ning ongi uus probleemide laviin tekkimas.

Kui enam ei jaksa ega oska, siis otsi abi. Kui ühest kohast ei saa, siis otsi järgmisest!


Tags assigned to this article:
Kadri Järv-Mändojapereterapeutväikelaps

Reklaam:




Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service