NordenBladet — Riigihalduse minister Jaak Aab vastas Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Jüri Adamsi, Artur Talviku ja Monika Haukanõmme 12. veebruaril esitatud arupärimisele külade õiguse kohta muuta halduskuuluvust (nr 416).
Arupärijad viitasid asjaolule, et haldusreformi käigus tõusis korduvalt esile vajadus arvestada elanike soove külade haldusterritoriaalse kuuluvuse kohta. Enamikul juhtudel, kui probleem teravalt tõstatati, jäi see lahenduseta.
Arupärijad soovisid ministrilt teada, millises järgus on kokkuvõtete tegemine haldusreformi vigadest.
Aabi sõnul on lõppenud haldusterritoriaalne reform, mitte haldusreform sisuliselt. Esmaseid kokkuvõtteid on teinud linnad-vallad ise. Minister tõi esile linnade-valdade päevad, kus oli palju arutelusid selle üle, mis haldusreformi käigus toimus, mis läks hästi, mis läks halvasti.
„Enamuses on küll suhtumine selline, et on uus võimalus teha teatud asju, teha parema ja suurema ressursiga, kui seni on olnud. Ja võib-olla on kohalikus elus võimalikud mõned probleemid ära lahendada suuremate ja teatud määral võimekamate omavalitsuste puhul,“ selgitas Aab. Ta lisas, et käsil on haldusreformi analüüsikogumiku koostamine, milles oleksid erinevad arvamused välja toodud, kus hinnatakse protsessi, aga ka reformi tulemusi. Lisaks kogumikule on töös ka kohalike omavalitsuste poolt osutatavate avalike teenuste tasemete analüüsimise metoodika väljatöötamine.
Aabi sõnul sätestab Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus võimaluse valitsusele algatada territooriumiosa üleandmise menetlus või, nagu oma küsimuses märgitud, algatada piiride muutmine. Samas on territooriumiosa üleandmine vastava kohaliku omavalitsuse volikogu otsustuspädevuses. „Kindlasti tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse volikogu, kohaliku esindusorgani otsustusvõimet ja pädevust juhtida kohalikku elu ning selleks teha vastavad otsused,“ ütles Aab. Ta selgitas, et sellesama kehtiva seaduse § 8 regulatsiooni kohaselt raugeb valitsuse algatatud haldusüksuse piiride muutmise menetlus, kui kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu või volikogud on sellele vastu.
„Ma tahaksin rõhutada, et see on kohaliku elu küsimus. Ma tean, et neid probleeme on, ka nüüd, käies mööda Eestit, on mõnel pool endiselt püstitatud see küsimus, et kas ei peaks kuidagi sekkuma,“ märkis minister. Tema selge soovitus on olnud, et kõigepealt tuleks seda teha kohalikul tasemel.
Aab juhtis tähelepanu, et kindlasti peab arvestama, et see ei ole väga kerge ja lihtne ühepäevaotsus. „Külade ühe omavalitsuse koosseisust teise arvamisel ei ole tegemist vaid pelgalt territooriumiosa liigutamisega teise omavalitsuse haldusterritooriumile, vaid konkreetse territooriumiosaga seonduvad üldjuhul ka mitmesugused varalised kohustused, maksulaekumised, eelarvetulud, õigusaktides sätestatud nõuded,“ toonitas Aab. Ta lisas, et selle soovi peab korralikult läbi analüüsima ja arvestama ka mõjusid, mis tulenevad omavalitsuste õigusaktidest. Samamoodi peab arvestama ka seoses tulubaasiga, mida see muudatus konkreetse omavalitsuse juures kaasa toob.
Aab tõi näited, et haldusreformi käigus külade ehk territooriumiosade üleandmisest ühest omavalitsusest teise. Kohapeal lepitigi kokku ja kokkulepe saavutati mõlemate volikogude poolt: Palupera valla ligi poolte külade üleminek Otepää valda, Võtikvere küla üleminek Mustjõe valda, Järvselja ja Rõka külade üleminek Kastre valda Tartumaal. Kokku toimus 26 küla üleminek teise omavalitsusse. „Seetõttu võib ka järeldada, et tegelikult need otsused ja kokkulepped, mis kohapeal on võimalik teha, neid ka tehakse, kui selleks on tõsine soov muidugi mõlema omavalitsuse volikogu poolt,“ ütles Aab. „Samas, kui 2017 omavalitsusliitude osalusel ja õiguskantsleri esindajate osalusel seda küsimust arutati, leiti, et tegelikult ei tohiks Vabariigi Valitsus sekkuda kohaliku elu otsustesse nii radikaalsel moel, et see oleks nagu kohaliku omavalitsuse autonoomia tõsine riive vähemalt tavaolukorras,“ ütles riigihalduse minister.
Justiitsminister Urmas Reinsalu vastas arupärimisele tasuta riigi õigusabi korraldamise kohta (nr 417).
Allikas: Eesti Riigikogu