NordenBladet – Iisraeli vaatamisväärsustega tutvudes soovitan kindlasti külastada ka Masada´t – juutide jaoks vabaduse ja lootuse sümbolit. Kui eelmises blogis rääkisin lähemalt Qumranist (loe SIIT), siis täna teen juttu Masadast, mis on juutide Rooma võimule vastuhakkamise üks kuulsamaid sümboleid.
Masada asub Surnumere edelatipus ja on asundus 400 meetri kõrgusel kaljul, mille tipu mõõtmed on 550 korda 270 meetrit. Kindlustatud asunduse rajas esimesel sajandil enne meie aega Alexander Jannaeus. Selle vallutas kuningas Herodes ja rajas aastatel 37-31 enne meie aega mäele suure kindluse.
Masadasse on võimalik minna kahel moel. Kas varahommikul koos giidiga, tõustes mäkke mööda pikka käänulist jalgrada või nagu meie läksime: samuti giidiga, aga päeval ja kasutades mäkketõusuks spetsiaalset lifti. Meiega oli kaasas fantastiline giid Lilach Arad (Galey Kineret Tours), kes rääkis haaravalt lahti ajaloolised seigad, inimeste elu- olu ja hoonete ajaloo. Kindlasti soovitan mäkketõusule kaasa võtta minimaalselt kaks liitrit vett ja mitte minna mäkke ilma peakateteta – palavus on seal enneolematu!
Lisan paar sõna ka Masada ajaloo kohta. Aastal 67 meie aja järgi Sicariidid, kes olid Juudi mässajad, kukutasid Masada roomlastest garnisoni ja haarasid kindluse oma valdusse. Nendega ühinesid peale Teise Templi hävitamist 70. aastal m.a.j. ka Jeruusalemmast pärit mässulised. 73.aastal ründas kindlust Juudamaa roomlasest kuberner Lucius Flavius Silva Rooma leegioni Fretensis X eesotsas. Nad piirasid kindluse ümber ja ehitasid lääneseina vallutusrambi. Peale rambi valmimist ja kolmekuulist võitlust õnnestus roomlastel 16. aprillil 73. aastal kindlusemüürist läbi murda. Peale vallutust roomlased avastasid, et kindlus oli maha jäetud ja 960 kindluse elanikku: mehed, naised, lapsed olid sooritanud enesetapu. Ellu olid jäänud vaid kaks naist ja viis last.
Kindluses leidusid asukate eluruumid, söögiruumid ja pesemispiirkond. Mägedest oli kindlusealusesse koopasse ehitatud veekogumissüsteem. Istudes Masada sünagoogi varemetel mõtlesime nende ligi tuhande mässaja vaprusele, kes ohverdasid end võitluses Rooma ülemvõimu vastu. Tee mäe tippu oli üle kolmekümnekraadises kuumuses vaevaline, aga pingutust väärt, tundsin ennast otsekui oleksin ajas kaks tuhat aastat tagasi sattunud -sedavõrd hästi on kaljukindluse varemed säilinud. See koht on külastamist kindlasti väärt ning on märk sellest, et elu jätkub – aastasadu hiljem külastavad Masadat nii kohalikud kui välismaale kolinud juudid ning arvukad turistid üle maailma.
Tekst ja reisifotod: Helena-Reet Ennet