Raido Saar Gossip.ee-le: “Selleks, et kirjutada usutavalt asjadest, mida sa pole läbi elanud, on vaja palju paremat kujutlusvõimet kui minul!”

“Nüüd, peale maailmarännakuid, olen ma jäänud jälle paikseks.  Teen jälle neid asju, millega ma 10 aastat tagasi tegelema hakkasin ehk püüan väärtustada kinnisvara. Rahvakeeli olen ma „kinnisvaraarendaja“,” räägib Raido Saar Gossip.ee-le.

Raido töötab firmas, mis arendab kinnisvara mitmes kohas üle Eesti. “Selle töö tegemiseks peab mõtlema nagu jurist, nägema nagu arhitekt ja rääkima nagu psühholoog.  Kuna ma olen üsna impulsiivne inimene, siis see viimane ei taha mul kuidagi välja tulla. Samas on see töö väga paeluv. Meeldiv tunne on ju vaadata inimesi elamas seal, kus mina kunagi seisin ning kujutasin ette, kuidas siia tulevad tänavad ja majad,” räägib Raido Saar enda igapäevategemistest mõne lausega Gossip.ee lugejatele.

Raido on mees, kes on palju maailma näinud ja otsustas ühe olulise osa oma elust raamatuks kirjutada. Ta on üsk vähestest meestest, kes on kirjutanud raamatu teemal “armastus”. Mina lugesin raamatu läbi seda tõesti venitades – ma ei tahtnud, et see lugu lõpeks!

Teie raamat “Ainus, mis loeb” on kirjutatud lennujaama ootesaalides istudes. Mis ajendas teid seda raamatut kirjutama?

Alguse ma tegin jah Kairo lennujaamas. Lennu väljumiseni oli neli tundi ja ma plaanisin tegelikult araabia keele õpikust järgmise peatükiga ühele poole saada, aga ma ei suutnud kuidagi keskenduda. Loodetavasti ei ole ma ainuke inimene, kes on tundnud sees sellist kummalist loomise vajadust.  Terve selle aja, mis ma arvutis tühja word’i dokumendi avasin ja seda valget lehte enda ees põrnitsesin, ironiseerisin ma ennast mõttes, et vot nüüd tuli kirjanik välja. Mulle meenusid artiklid Eesti ajakirjandusest, kus kirjutati, kuidas keegi otsustas „hakata“ kirjanikuks. Naeruväärne ju! Ei tahtnud selliste hulka sattuda. Selle sisemise vaidluse sain ma vaikima alles siis kui ma otsustasin seda teha ainult ajaviiteks.

Nii ma siis alustasin. Ma olin selleks hetkeks elanud poolteist aastat üksi, ilma suheteta. Enne seda olid minu suhted olnud üks suur lahku minemiste rodu. Ma sain selgesti aru, et nii enam edasi ei saa. Siis ma mõtlesingi kirjutada üles muinasjutulise suhte. Tahtsin välja mõelda sellise tüdruku ja sellise armastuse, mis seob inimesed nii ühte, et nad enam teineteiseta olla ei saa. Neli tundi kadus kirjutades nagu neli minutit. Lennukis kirjutasin edasi kuni läpaka aku pidas. Praha lennujaama jõudsin kell kuus hommikul ja järgmised viis tundi Tallinna lennuni ma muidugi kirjutasin. Kirjutasin valmis selle osa, mille kohta kriitikud ütlevad “veniv märg unenägu” vms. Neil on õigus. Siis jäi kirjutamine pikaks ajaks katki. Ma sain selgesti aru, et mingit raamatut sellest ei saa, sest pointi ei ole. Mul ei olnud millestki kirjutada. Ma arvan, et armastusest ei saa kirjutada inimene, kes seda värskelt hinges ei kanna. Minu hing oli külm nagu jää. Ilmselgelt oleks kõik sinna paika jäänudki kui umbes pool aastat hiljem, ei oleks ma Eestis käies kohanud inimest, kelle nimi oli mul, tõsi küll pisikese tähe- erinevusega, raamatusse kirjutatud. Sealt edasi minu hingest enam jääkuubikuid raiuda poleks saanud. Kuna ma pidin tagasi Aleksandriasse sõitma (Raido elas paar aastat Alexandrias ajades ööklubiäri, toim.), siis meie suhtlemine toimus nagu vanadel headel aegadel – kirja teel. Õnneks mitte tigupostiga. Põhimõtteliselt ma kirjutasin talle igaks hommikuks uue peatüki. Lihtne oli kirjutada. Kogu see keeris, mis minu sees oli, tuli lihtsalt sobival kujul sõnadesse valada.

Teie raamatus on tohutult palju meeletuid seiklusi. Kas need on päriselus aset leidnud sündmused?
Selleks, et kirjutada usutavalt asjadest, mida sa pole läbi elanud või lähedalt näinud, on vaja palju paremat kujutlusvõimet kui minul. Muidugi mõista on need sündmused seotud ühe või teise raamatu tegelasega nii nagu raamatu kontekst nõuab. Need kohad raamatus, kus tegevus toimub naise silmade läbi, olidki kõige keerulisemad kirjutada. Ma püüdsin kogu hingest, aga ega need naistele ikka väga usutavad ei tundu, ma kardan. Üks sõbranna ütles mulle kohe, et ta ei saanud raamatut lugeda, sest naised nii ei mõtle. Teisalt on sündmused sageli kogetud hoopis maailma eri paigus ja eri inimestega, aga sulatatud raamatu sündmustikku.

Tegelased raamatus on kõik omamoodi karakterid. Mõned neist, ma arvan, et tead, kellest räägin on lihtsalt pöörased! Kas nad päriselt eksisteerivad?
Negatiivsed tegelased sa mõtled? Ja jah! Nende kirjutamise puhul oli mulle kõige tähtsam, et keegi ennast ära ei arvaks tundvat. Sellepärast ei saanud ma neile isegi nimesid panna. Nimetasin nad lihtsalt Beibeks ja Tibiks. Siin kehtib jälle see, et ma sõelusin oma elus kohatud mustad lambad välja ja ehitasin neist kokku kaks stiilipuhast bitchi. Isegi need, kes on raamatu maha teinud, on minu bitch‘e kiitnud. Igaühele oma!

Siiani kõik, kes raamatu läbi on lugenud, ütlevad vaid kiidusõnu – mis teie arvate, miks teie raamat niivõrd populaarne on?

Ei, nii ei saa üldse öelda! Raamat ei pea olema populaarne! Raamat peab suutma puudutada inimese hinge nii, et ta viib lugeja endaga kaasa tema kaante vahele köidetud maailma.  Raamat pole asjata kirjutatud isegi siis, kui ta liigutab, kasvõi ainult ühte inimest pisarateni. Mida rohkematele inimestele ta mõjub, seda parem raamat. Minu raamat on täiesti mõttetu inimestele, kes on usu armastusse maha matnud ja peavad endid tarkadeks, praktilise meelega inimesteks. Kui börsi liikumine või ülemuse hea tuju erutavad teid rohkem kui teie kõrval ärkava elukaaslase õnnelik naeratus, siis hoidke parem raha kokku ja ärge seda raamatut küll ostke! Ainus asi, milles kriitikud on seni ühel meelel olnud, on see, et raamat on ladusalt kirjutatud ja lihtsalt loetav.  Aga kui lugupeetud kriitik leiab, et raamat on Eesti B-kategooria naistest, kes ookeani taga jõukureid otsivad, siis minu arust ei räägi ta üldse minu raamatust. Õnneks on piisavalt neid, täiesti võõraid inimesi, kes aeg ajalt kirjutavad ja tänavad, et raamat on andnud neile uut lootust või leidnud üles kaduma kippunud roosad prillid. Neid, kes tunnistavad, et raamat pani nad nutma ja naerma vaheldumisi. Seega ma ei tunne süümekaid, et ma ta kirjutasin.

Ma ei tea statistikat eestlaste kohta, aga näiteks ameeriklastest 80 protsenti ütleb, et kirjutavad üks päev raamatu. Reaalsuses saab raamatu autoriks vaid mõni protsent populatisoonist. Miks see nii on?

Ja Jumal tänatud! Mõelge vihmametsade peale. Kui 80% ameeriklastest kirjutaks raamatu, nende jaoks imetillukeses kümnetuhandelises diraazhis, teeks see 2,4 triljonit raamatut.  Aga nali naljaks. Ilmselt on raamatut kirjutama hakkamise peale palju lihtsam mõelda kui reaalselt kirjutada. Raamatu kirjutamise käigus peab autoril endal tekkima põnevus, et mis edasi saab. Kui raamat kirjutamise käigus kirjutaja endasse imeb, on kõik korras ja sellise raamatu võib avaldada. Vastasel juhul imeb valmis kirjutatud raamat ja vilinaga. Minul oli põnev seda raamatut kirjutada. Mul polnud poole raamatuni õrna aimugi kuidas ta lõppeb.

Milliste raskustega seisite silmitsi raamatut kirjutades? Kui kaua võttis kogu protsess aega?

Minu raskused võttis ühel päeval Eesti Raamat enda kanda. Minu hea sõbranna, Kattri Ezzoubi, kellele käsikiri
hirmsasti meeldis, saatis selle lugeda Eesti Raamatu peatoimetajale ja neil tekkis huvi raamatu avaldamiseks.

Raamatu kirjutamise ajal olite vaba ja vallaline. Nüüd on teie kõrval samavõrdne kaunitar kui raamatu kaanel. Kas siin on mingi seos?

Enne ma juba vihjasin, et Karinile ma selle raamatu ju kirjutasingi. Peatükk haaval ilmus see hommikuti tema mailbox’i. Tema inspireeris mind kirjutama ja andis sellele raamatule elu. Müstiliseks jääb minu jaoks see, et alguses olin ma kirjutanud enda jaoks ideaalse tüdruku raamatusse valmis ja pannud talle nimeks Carina ning poole aasta pärast ma umbes sellise tüdruku ka leidsin, kelle nimi on Karin.  Ilmselt Karin ise ka arvab, et tegelt ma muutsin peategelase nime, et talle meeldida, aga ei. Ma jätsin kõik nii nagu ma olin alguses kirjutanud.

Kes on teie lemmikkirjanikud? Raamatud?

Mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Viimase aja peamine lemmik on olnud Christian Jacq „Ramses“. Seda on viis paksu köidet. Minu jaoks peab head asja ikka palju olema. Praegu on minu voodi kõrval Esa Saarineni „Filosoofia ajalugu“,  Echart Tolle „Uus maailm“ ja Koraan.

Tean, et armastate väga reisida. Millised on teie lemmikpaigad maailmas?
Miami on koht, kust lahkudes ma tundsin siirast kahetsust, et pean ära lendama. Bahhamadele võiks alati tagasi minna. Lääne Aafrika ekstreemuses on oma võlu. Neid kohti ikka on.

Rääkige mõni lõbus lugu, mis on aset leidnud reisides!

Neid lugusid on palju. Enamus neist toimumise hetkel ei tundugi lõbusad, aga tagant järgi on hea naerda. Näiteks olen ma sattunud „halva käitumise“ pärast Aafrika lennufirma musta nimekirja ja mind jäeti Sierra Leones lennukist maha. Lennukil on tulnud sisemine aken õhku tõusmise ajal eest ära ja mulle sülle kukkunud, mille järel ma selle ise vaikselt tagasi sobitasin. Veidi hiljem kukkus lendava lennuki aken sülle minu ees istunud härrale, kes nüüd on Sierra Leone president. Ma muidugi parandasin lennuki uuesti ära, sest stjuuart ei saanud sellega hakkama. Bahhama saartel ei tulnud mulle pähe, et seal on vasakpoolne liiklus ja asusin rendi rolleriga uljalt vastassuuna silda pidi Paradiisi saarele sõitma. No selliseid asju ikka juhtub.


Tags assigned to this article:
Raido Saar

Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service