NordenBladet – Kirjutasin eilses blogis pikalt sellest, et hindan aina rohkem lihtsust ning loodust. Mul on tunne, et ühel hetkel praegusel kujul toimiv tarbimisühiskond kukub kokku – inimesed jäävad lihtsalt haigeks. Viimasel ajal on meedias kõvasti kõlapinda saanud Õismäe Hõberemmelgas, ent see on vaid jäämäe veepealne osa – kalkide kivilinnade ehitamine ning looduse hävitamine käib üle Eesti sellise hooga ja järjekindlusega, et varem või hiljem viib see “püüdlus” sihile ning punkt on pikaks ajaks pandud.
Mulle meeldib väga filmi Avatar sõnum – looduses on kõik omavahel seotud. Minu meelest täpselt nii on. Pritsid-mürgitad taimi, et kahjureid hävitada, mürgitad tegelikult oma toitu. Lõhud ja hävitad loodust, hävitad otseselt oma elu. Autosid on nii palju ja tuleb aina juurde, suur osa autodest on nii vanad, et tuleks maha kanda, ent sõidavad ikka ringi paisates mürkmusta heitgaasi vahetpidamata atmosfääri. Kõik on nii tehis ja automatiseeritud – iga samm ja liigutus käib puldiga, igal asjal on juhtmed või patareid. Poest ostetud vaarikamoosis ei pruugi päris vaarikaid ollagi – sest maitseasendajad täidavad selle koha odavamalt. Toitude säilivustähtajad on aastate pikkused. Riiete õmblused lagunevad enne esimest pesu ning laste mänguasjad lähevad samal päeval katki kui need saadakse. Kõik on üles ehitatud nii, et läheksid järgmisel päeval uuele ringile. Lastel ei ole lemmikmänguasja, sest ükski asi ei saa lemmikuks saada, enne laguneb ning suurem osa tänapäeva inimesi ei tea kuidas maitseb päikesesoe otse kasvuhoonest võetud tomat või mis värvi on tegelikult kanamuna. Tänapäeva öko-poed ei erine suuresti tavapoodidest – loodusliku toodanguga need tihti ei hiilga. Turul on Eesti toodang Poola omaga segatud – nii on odavam, nii on tulu suurem. Inimeste ausõna ja lubadused maksavad aina vähem – seega juristid teenivad aina rohkem, sest leping on vaja teha kõige jaoks, et mitte kiirelt kõigest ilma jääda. Inimesi iseloomustab pigem ahnus ja kahjurõõm kui abivalmidus ning ligimesearmastus. Nüüd ehk maalisin liiga mustades värvides pildi.
Aga mida siis teha? Eks ikka alustada endast. Mõnus on targutada aga reaalsuses on nii et suured muutused algavad ikka pisikeste sammukeste kaupa. Näiteks mina ostan võimalusel alati vaid Eesti toodangut, et toetada kohalikku põllumeest ja talupidajat. Rootsis ja Soomes olles teen samuti – toetan ikka võimalusel kohalikku tootjat, mitte Hiinast-Poolast või teab kust imporditud asju. Lihtsaid asju kasvatan ammu ise – näiteks teed. Joon vaid oma kasvatatud ja kuivatatud pärnaõie-, kummeli- ja piparmünditeed. Igal aastal teen sisse marju ja toormoose ning õunamahla. Till, petersell ja muu maitsetaim on ikka omast käest. Ka poes käies püüan valida toituaineid nii, et need oleksid nö algained (kartul, jahu, kaerahelbed jne), mitte valmistoit (purgisupp, kook, vaakumpakendis toit jne). Viimasel ajal teen isegi leiba. Kuna mulle liiga kaua köögis vaaritamine ei istu, siis on mul omad lihtsad retseptid, kuidas rasked asjad kergelt ja maitsvalt valmis saada. Näiteks teen mina leiba nii, et juuretist pole vaja ja maitseb ikka leiva moodi.
Retsept: Kaerajahu 60%, riisijahu 35%, mandlijahu 5%, munad 2tk, 2spl õli, 2spl mustsõstra moosi, näpuotsaga päevalilleseemneid, seesamiseemneid ja rosinaid ja vett ning peale kaunistuseks näpuotsaga kaerahelbeid. Mulle meeldib teha muffini vormides, sest tavalises leivavormis kipub mul taigen tooreks jääma, väikestes vormides küpseb kenasti läbi ning leivakesed tulevad armsad väiksed.
Pean praegu lõpetama. Ivanka Shoshana läheb täna õhtul vanaemade ja vanaisaga tantsupidu vaatama ning Estella Elisheva pean Laululava juurde laulupeo proovi viima. Teed pidid juba risti-rästi umbes olema nii et hakkan varakult sättima. Päikest!