Reklaam:

Johanna ja 18 aasta pikkune buliimia: Kaalusin 39 kilo ja rasvaprotsent oli 5!

OHMYGOSSIP — Söömishäirete all kannatanud 36-aastane Johanna Lammi oli juba alla andmas ja kujutas ette enda matuseid. Kui Johanna oleks pidanud ennast neli aastat tagasi kirjeldama, siis teinuks ta seda järgmiselt: „Personalijuht, organisatsiooni arendaja, kiirelt karjääri teinud, kõrgepalgaline, spordihull, rõõmsameelne, sale ja tervislike eluviisidega naine. Lõpetanud kaubanduskõrgkooli üliheade hinnetega,  gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne oli 9, 9. Armastab pildistamist, reisimist, liikumist, joogat, enda arendamist ja tervislikku toitu.”

Mille ta mainimata oleks jätnud, olnuks see, et lisaks kõigele ülaltoodule kannatab ta ka söömishäirete, depressiooni, ängistuse ja paanikahoogude all, ei maga hästi ja on kohutavalt väsinud, vahendab Iltalehti. „Neid viimaseid ebaedu tunnuseid ei teadnud keegi peale paari inimese,” ütleb Johanna nüüd ja tõdeb, et oli juba alla andmas. „Neil aastatel, kui söömishäireid ja depressiooni põdesin, kujutasin sageli ette oma matuseid.”

Ainult luu ja nahk
Tundliku Johanna lapsepõlv oli kohati ebaturvaline ja väljakutseid esitav. Esimest korda tundis ta end halvasti 11-aastaselt. „Olin uhke, et suutsin toidust loobuda isegi siis, kui mul oli hirmus nälg,” ütleb ta. „Söömishäire algas, kui olin 14-aastane – kõigepealt anoreksiana ja aastaid hiljem haigestusin ma buliimiasse.”

Õgimine ja oksendamine hakkasid pihta kohe pärast kooli ja kestsid hilja õhtuni – seda pere eest salajas. Johanna võis näiteks korraga ära süüa kolm šokolaaditahvlit, liitri jäätist, mitu juustuvõileiba ja juua peale kõvasti toormahla.  Hetke pärast tuli kõik sissesöödu ka välja, millele järgnes tühjusetunne. Siis hakkas tants otsast peale.

„Olin kui luu ja nahk. Kannatasin minestushoogude all, mul olid öösel lihaskrambid, veresuhkru tõus ja eriti langus tekitasid värinaid. Isegi veresoon lõhkes silmas oksendamisest tingitud suure pinge tõttu. Armastasin ja vihkasin toitu. Kõige väiksem kaal oli mul sel ajal 39. Päevad tekitati mul 17-aastasena hormonaalsel teel, sest loomulikul teel nad ei alanud.”

Türann ja piinaja
Ema tassis poest tervislikke puu- ja juurvilju, et sportlikul tütrel oleks neid hea võtta. „Lõpuks sai ema aru, milles asi. Ta pakkus, et läheksin noortepsühhiaatri vastuvõtule. Läksin vastumeelselt, ehkki sain aru, et mul on päriselt paha olla ja ma vajan abi.”

„Teraapiast polnud siiski suurt abi. Mõtlesin siis, et rääkimisest ei ole midagi kasu.”

Ühelt poolt hävitas söömishäire Johanna elu ja keha, teisalt aitas ta teda jälle kogu ümbritsevat unustada. Õgimine ja oksendamine pakkusid talle ajutist pelgupaika ning hoidsid teda maailmast ja omaenda tunnetest turvalises kauguses.

„Sel ajal hakkasin kannatama teisegi haiguse – perfektsionismi all. Minust sai iseenda orjapidaja, türann, piinaja ja kõige hullem kriitik. Tegin kõike sunnitult ja jäin rahule ainult nende eksamitega, mille eest sain kümme punkti. 9+ oli minu silmis alati läbikukkumine.”

Vähe ja piiratult
Õppima läks Johanna Helsingi kaubanduskõrgkooli, sest mõtles, et sellega on edu tagatud. Ebakindlus ja üksindustunne panid teda siiski kartma, et söömishäire jätkub. Teisalt oli tal jälle kergendus sellest, et suures linnas teda ei tuntud ja seal ta ei pidanud ennast kellelegi tõestama. „Kuigi otsustasin võtta lõdvemalt kui kooliajal, hakkasin varasemast veel rohkem pingutama. Muidugi nõudmised kasvasid ka, sest enamik õpikutest olid ingliskeelsed. Pingutamine aitas paha enesetunnet natukenegi vaos hoida.”

Söömishäire kadus mõneks ajaks, kui Johanna oma korterisse kolis. „Söömine oli ka siis normaalsusest kaugel. Sõin vähe ja väga piiratult. Kartsin, et kui ma liiga palju söön, siis vallandab see taas õgimisreaktsiooni. Siis hakkasin kannatama unepuuduse all ja minu söömishäire tuli tagasi. Kuna ma oksendasin palju, siis oli mu kõht kogu aeg paistes.”

Numbrid täitsa tuksis
Noor naine ei osanud peatuda ega arstilt abi paluda. Siis juhtus sedasi, et kooli tulid meedikud, kes tegid õpilastele tasuta teste. Tuli välja, et Johanna rasvaprotsent oli ainult viis protsenti ja hemoglobiin 60. Meedikud ei uskunud oma silmi ja tegid mõlemad testid uuesti.

„Läksin loengusse, aga see asi hakkas mind piinama ja otsustasin minna arsti juurde. Kahtlustati, et mul on leukeemia või tsöliaakia, aga midagi sellist ei leitud. Tegu oli tõsise rauapuuduse ehk aneemiaga, mille ma olin ise oma tegudega esile kutsunud. Üksvahe oli mul hemoglobiin isegi 56 ja kaalunumber algas neljaga.”

Johanna füüsis hakkas tugevate rauapreparaatide toimel paranema, aga hingelised kannatused ja söömishäire jäid. Kui lõppes ka pikk suhe esimese armastusega, ei leidnud ta lohutust isegi õpingutest, kuigi need läksid tal iseenesest hästi.

Suure surve all
Johanna hakkas otsima midagi uut, pani end kirja filosoofia kursustele ja leidis Helsingi ülikoolist juhuslikult toiduökonoomia, mida ta sai hakata õppima kõrvalainena. Kõik toidusse puutuv tundus lähedane ja tähenduslik. Lõpetanud kaubanduskõrgkooli, läks Johanna tööle tootearendus- ja personalijuhtimisealale. Samal ajal jooksis ta oma esimese maratoni ning kolis paremale elupinnale. Väliselt oli kõik suurepärane, aga söömishäire polnud ikka kuhugile kadunud ja rikkus ära kõik tema restoranielamused, trennitegemise ja inimsuhted. Ka majanduslik olukord kannatas söömishäire pärast.

„Ma ei suutnud söömishäirest lahti rabeleda, kuigi olin oksendanud tuhandeid ja tuhandeid kordi. Oksendasin ka edaspidi paar korda nädalas, vahel ka sagedamini, kui juhtus olema stressav töönädal.”

„Vihkasin oksendamist üle kõige, aga tegin seda ikkagi.”

Üksi enam ei jaksa
Teiste ees oli Johanna Lammi rõõmus, sest oli endale naerva maski ette tekitanud. „Oskasin teiste seltsis alati naeratada, ükskõik kui halvasti ma end ka tundnud poleks. Tundsin end teesklemise pärast süüdi, aga see aitas mul tööd teha ja ma ei jäänud masendunult koju magama. Ja ma usun, et vähemasti osa sellest naeratusest oli päris.”

Raske tee tervenemiseni algas kuus aastat tagasi. Johanna ei taastunud suvepuhkuse ajal piisavalt ning peagi pärast tööle naasmist tabas teda krahh. „Tegin viimaks ometi rahu mõttega, et ma ei saa enam üksinda hakkama.”

„Pöördusin arsti poole, et kurnatuse ja depressiooni vastu abi saada. Arst kirjutas mind nädalaks ajaks haiguslehele ja andis saatekirja Töölö psühhiaatriahaiglasse. Käisin kõigepealt kolm kuud haigla psühhiaatri juures ja leidsin siis hea terapeudi, kellega kohtusime regulaarselt veel kolm ja pool aastat.

Varjust valgusesse
Nüüd tunneb Johanna Lammi end hästi. Elukaaslane on püsinud ta kõrval ja viimane õgimis-oksenduskord oli kolm aastat tagasi. „Mul õnnestus oma suure pingutamise ja söömishäiretega kakskümmend aastat iseenda eest põgeneda. Need korrad, mil ma teraapiatunnis ei nutnud, saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Tundsin mineviku suhtes tohutut viha ja kurbust, aga õppisin vähehaaval endale andestama.”

Teraapia abil leidis Johanna lõpuks oma tõelise mina üles. Ta tegi endaga rahu, vähendas soorituspainet ja õppis elama endaga kooskõlas. Tasapisi tuli tema ellu tasakaal.

„Söömishäire on sümptom, mitte põhjus. See näitab, et üritasin elada elu, mis ei olnud minu elu. See viis selleni, et minust sai diplomeeritud toidunõustaja ja vana töö jäi sinnapaika. Praegusel hetkel olen tuleviku suhtes väga lootusrikas. Lisaks kõigele muule tegutsen nüüd ka söömishäirete liidus tugiisikuna. Olen astunud varjust valgusesse.”

Ei mingit bullshit’i
Kuidas kirjeldaksid sa ennast nüüd – 2016. aasta juunis?

„Olen inimene, kes on kogenud väga raskeid asju ja väga palju ka õppinud. See haigus pidi mind tabama, et ma saaksin aidata teisi. Nüüd tean, mis mu ülesanne on. Praegu suhtun söömisesse vabalt ja söön tervislikult, olen vahetanud kurnavad spordialad kerge liikumise vastu. Lepin sellega, et olen tundlik, ega nõua endalt enam nii palju.”

„Enne ajasid mind sellised asjad naerma, et täielik bullshit. Nüüd ma enam ei naera.”

Vaata lisaks:
Anoreksia ja buliimia võõrutusravilt välja saanud Ke$ha muutis oma nime
OHMYGOSSIP – See oli üle kahe ja poole kuu tagasi, kui lauljatar Kesha tunnistas avalikkusele oma toitumishäiret ning siirdus võõrutusravile. Nüüdseks on ta rõõmsalt tagasi oma California kodus ja lubab tervislikke eluviise jälgida, vahendab Publik.

Piitspeenikesed telestaarid kahjustavad inimese aju
OHMYGOSSIP – Vähe sellest, et me end nendega võrdleme – arst Aric Sigman´i sõnul mõjutavad piitspeenikesed telestaarid meie aju ja suurendavad sellega riski söömishäirete tekkeks. “See on tervishoiu probleem,” ütleb ta, vahendab Aftonbladet.

Elu peale Miss Soome finaali. Tuija Järvinen räägib Ohmygossip’iga kehakaalust!
Soomlanna Tuija Järvinen (53), kes osales ka ise aastate eest missivalimistel, korraldab täna Miss Savotar iludusvõistlust ning on manager mitmetele artistidele. Täna räägib särtsakas naine Ohmygossip’ile aga projektist, mis muutis tema elu – nimelt langetas ta kahe aasta jooksul tublisti kaalu ning tunneb nüüd ennast kui uuesti sündinult.

Avafoto: Johanna Lammi, kaader videost

 



Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service