Reklaam:

Kaarel Tarand: ajakirjanik = uudishimulik diletant

Teadmusühiskonna ideaal on saavutatud, kui kõrgkoolides õppima asuvate inimeste hulk võrdsustub täiskasvanud elanikkonna üldarvuga. Alles siis on kõrgharidus jõudnud massidesse. Iseasi, kas masside saabumine kõrgharidusse jätab sellest ka kõrghariduse järele.

Fakt on see, et suurtele hulkadele latiületuse kindlustamiseks peab lati madalale seadma. Ja ühe- ehk ainekaupa võttes ei pruugi ju probleemi esialgu nähagi olla. Iga vastuvõtja osakond võib end petta lootusega, et just tema juurde tulevad nupumehed ja need poolsugusemad lähevad mujale. Aga kui kord kõik „sees”, siis on igal tudengil juures hinnalipik ja ka lolli minemasaatmine tähendab õppejõule enese rahalist karistamist. Seega – kõik, kes sisse saavad, peavad ka lõpetama (nagu operetis lauldakse – olgu ta ka lollpea ilma suurim, ütleme, et kuulub professuuri).

Siiski ei saa kõiki alasid ühe mõõdupuuga mõõta. Arst on üldjuhul oma patsiendist (kui see pole teine arst) mäekõrguselt targem, samuti advokaat kurjategijast, keda ta kohtus esindab, ning bioloog labori katseloomast, keda kiusates loodab inimkonnale suurt kasu tuua. Paljudel aladel aga sama öelda ei saa. Ajal, mil õpetatud juristid Päts ja Tõnisson ajalehti tegid, olid nad formaalse hariduse poolest ühiskonna absoluutses tipus (kõrgharidusega eestlasi oli tollal ehk mõnisada). Nad kirjutasid inimestele, kes neist praktiliselt kõigis ainetes kaugele maha jäid. Praegu on olukord vastupidine.

Tõsi, ka ajakirjanikele antakse, nagu juba aastakümneid, endistviisi kõrgharidust, ent millisesse positsiooni oma lugejate hulgas see nad asetab? Nõrgema positsiooni. Meditsiinist kirjutava ajakirjaniku lugejate hulgas on tuhandeid meditsiinilise eriharidusega inimesi, kes ainult oigavad, kui loevad, mida erihariduseta ajakirjanik žanriliselt laitmatult (näiteks olemusloona), ent sisuliselt täiesti katastroofiliselt kirja on pannud. Sama väide kehtib igal elualal. Üksikute eranditega loomulikult, sest toimetuste palgalehtedele on sattunud ka mingis vallas eriharidusega inimesi (uuel ajal peamiselt sotsiaalteaduste alalt), kes laua alt kummardumata läbi ei jookse. Kokku on toimetuse ja lugejaskonna summaarsed teadmised võrreldes Tõnissoni aja lehega aga pea peale pööratud. Ja pole siis ime, et ajakirjanduse usaldusväärsus nigelat protsenti näitab.

Kindlasti oli ajakirjanduse õpetamisel ülikoolis omal ajal, eriti okupatsiooni aastakümnetel, tähtis ja edasiviiv roll. Aga enam pole. Toimetustes võidakse end muidugi edasi petta väitega, et „teeme lehte vastavalt lugeja soovidele”, aga kui reporterite-toimetajate erihariduse eripärade tõttu ei olda seal suutelised neid „lugejasoove” defineerima mujalt kui kõige madalamast otsast, siis millest üldse räägitakse?

Ülikoolis võidakse jätkata enesepettust stiilis „me õpetame kõik õigesti, aga kui nad tööle lähevad, sunnivad omanike ärihuvid neid labastuma ja tegema kõike risti vastupidi õpetusele”. Targem oleks siiski aastakümnetega armsaks saanud struktuurist ja õppekavast loobuda ning ehitada ajakirjandusharidus üles hoopis uuel viisil. Näiteks bakalaureuseõppejärgse paariaastase kursusena.

Ajakirjandus ei ole litsentseeritav tegevus. Aga head ajakirjandust ei saagi meil kunagi olema, kui sel alal tegutsevad uudishimulikud harrastajad, kel puudub erialane kõrgharidus aines, millest nad jutte veeretavad.

Refereeritud artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.


Tags assigned to this article:
Kaarel Tarand

Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service