Esimest aprilli peetakse naljapäevaks. Levis Eestis lõplikult 20. sajandil, kui aprillikaartide saatmine ja ninapidivedamised muutusid selle päevaga kokkukuuluvaks. Üsna kiiresti hakkasid levima ja muutusid populaarseks naljakaardid kirjaga ‘Aprill! Aprill! Aprill!’, mida saadeti sõpradele ja sugulastele. 1950. aastatel ja hiljem asendasid poekaarte fotograafide poolt ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise.
Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Üsna populaarseks muutusid 20. sajandil meedianaljad – valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios, TVs. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Viimaseks edukaks naljaks võib pidada näiteks aktsiooni, mille käigus Tartu Ülikooli õppejõud pidid saama endale 1000 krooniga arvuti. Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda ‘aprillisiga viie põrsaga’ ja muul viisil.
Selle kergemeelse ja lustaka päeva saamislugu on keerukas ja mõtlemapanevalt koomiline. Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides, mh roomlaste ja hindude poolt, 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma (päeva nimi paljudes keeltes on narripäev). 1. aprilli tähistatakse väga paljudes maailma riikides, kõikjal on levinud ka aprillikaartide saatmine.
Eestis ja muudes Kesk-Euroopa riikides kuulub 1. aprill õnnetute päevade loetelusse.
Mida mujal tehakse
Šotimaal kestab aprillinaljade tegemine 48 tundi ja seda kutsutakse käojahiks. Prantsusmaal kutsutakse päeva aprillikalaks, sest seda on kerge püüda, see on kerge saak. Koolilapsed kinnitavad üksteise seljale kalapilte ja silte kirjaga ‘Aprillikala’. Ka eesti slängis on levinud ‘kala’ eksituse või vea tähenduses.
Inglismaal mindi uuele kalendrisüsteemile lõplikult üle 1752. aastal, esimese aprilli tähistamine levis sinna aga arvatavasti Saksamaalt või Prantsusmaalt 17. sajandil, päeva hakati kiiresti tähistama ka Inglismaa Ameerika kolooniates. 18. sajandil oli aprillitegemine Inglismaal üldlevinud täiskasvanute komme. Juba 19. sajandil muutusid täiskasvanute naljad harvaks, kuid seda kohta hakkas täitma meedia: ajalehtedes, hiljem raadios, TVs ja internetis on ikka levitatud nalju. Lapsed jätkavad aprillinaljadega aga sama innuga kui mõne sajandi eest.
1. aprilli sugulaspäev Hispaanias on ‘Día de los Santos Inocentes’, mida peetakse 28. detsembril. Pühade lihtsameelsete päeva naljad on aprillinaljadega üpris sarnased.
1. aprill on ilmselt ainus päev aastas, mil lehed vigaste ja väärade uudistega oma mainet ja usaldusväärsust ei õõnesta. Pigem vastupidi:
1. aprill on see päev, mil lehed tegelikkuse ja veidruse piiril kõikuvate uudistega oma originaalsust püüavad tõestada.
Allikas: folklore