Lugeja küsib: „Tahaksin teistele meeldida. Vahest saan aru, et mind nagu tõrjutakse. Kuidas teha ennast meeldivaks, millest see meeldimine sõltub?”
Psühholoog vastab:
Mõned inimesed meeldivad meile esimesest silmapilgust, teised aga pärast neid lähemalt tundma õppimist. Mõne inimese poole suisa tõmbab, teisest tahaks aga eemale hoida. Miks me reageerime inimestele erinevalt?
Esialgu ei saa üle ega ümber füüsilisest veetlusest. Me suhtleme meelsamini inimestega, kes tunduvad meile füüsiliselt veetlevad. Veetlevat inimest hinnatakse automaatselt sõbralikumaks, tasakaalukamaks, soojemaks ja lahkemaks. Tutvuse alguses meeldivad ka pigem endasarnaste hoiakutega inimesed. Inimesi, kelle hoiakud meie omadest oluliselt erinevad, peetakse suisa vähem intelligentseteks. Eriti huvitav on tõik, et inimesele meeldib rohkem selline partner, kes on tema tõttu oma hoiakuid muutnud kui see, kes on algusest peale samal arvamusel olnud. Ka mitmete raamatute-filmide kangelaste suhete kujundamisel on seda teadmist ära kasutatud. Romantilised suhted tekivad pigem nende vahel, kes olid algselt konfliktis, kuid siis õppisid teineteist tundma, kui nende vahel, kes algusest peale neutraalselt ja sõbralikult läbi said. See ei tähenda muidugi, et päriselu tuleks muuta draamast pulbitsevaks seebiooperiks.
Palju on räägitud ka vastandite tõmbumisest. Mõni teoora arvab, et inimesed valivad endale partnerid, kes nende vajadusi tasakaalustavad. Nt. domineerija valib alluja jne. Tegelikult on see lihtsustatud mudel ning sellel pikemalt ei peatuks.
Oluline on tõsiasi, et meile hakkavad meeldima inimesed, kellega meil on palju kontakte. Nii tekivad suhted töökaaslastega, ühiselamukaaslastega, kursusekaaslastega jne. Eelduseks on muidugi esialgne sümpaatia. Ebameeldiva inimese poolt peale surutud suhtlemine võib viia pigem täieliku eemaldumiseni. (Seega nipp juba koos elavatele inimesed, kelle suhe hakkab jahenema – olge lihtsalt erinevatel viisidel ja erinevates situatsioonides rohkem koos.)
Ning veel – meile meeldivad inimesed, kellele meie meeldime. Ka siin tuleb ilmsiks selline kulu-hüvitise põhimõte, et kui teine inimene on alul negatiivne, kuid muutub (meie tõttu) positiivseks, siis meeldib ta rohkemgi kui inimene, kes oli algusest peale läbinisti positiivne. Meile meeldib teadmine nagu oleks teine just meie tõttu muutunud, nii oleme nagu hüvituse „välja teeninud“.
Sellega veel inimeste huvitav käitumine ei piirdu. Meeldimise üheks teguriks on ka n-ö tajutud ekslikkus. Meile meeldib, kui teised teevad aeg-ajalt vigu ning näitavad välja „inimlikkust“. Eriti väga edukate inimeste puhul ärritab endast absoluutselt eksimatu kangelase kuvandi loomine. Tuletagem meelde kui populaarseks osutus saates „Tantsud Tähtedega“ Dag Hartelius. Ta suutis meis tekitada tunde, et on üks meie seast.
Inimene on egoistlik. Oma suhted organiseerib ta nii, et maksimeerida „tulu“ ja minimeerida „kaotusi“ inimsuhetes. Seejuures on n-ö valuutaks sotsiaalne heakskiit. Me omistame väärtust neile, kes tõstavad meie kindlustunnet, eriti valdkonnas, kus me end küündimatuna tunneme. Suhte alguses me nagu proovime ja tingime eri tüüpi hüvitiste andmise ja saamisega, end suhtega sidudes aga kehtestame juba mõttes normid ning vastastikused ootused. Kui millegipärast neid norme rikutakse või ootusi petetakse, siis inimene tunneb, et suhtes olemise kulud ületavad tulusid ning ta võib suhtest eemalduda. Samas püsivad paljud inimesed kõrvaltvaataja jaoks tasakaalustamata suhetes, seega on teadlastel veel võimalik mitmeid teooriaid püstitada.