OHMYGOSSIP — Merle Liivand on hakkaja eestlanna, kes jagab oma elu Eesti ja Ameerika vahel. Sporti harrastav naine tõi oma firma Swimera all hiljuti Eesti, Baltikumi ja Skandinaavia turule ka kolm Ameerika brändi. Loe kõigest lähemalt juba järgnevast intervjuust!

Merle Liivand, palun rääkige endast. Kus sündisite, millega tegelete, on teil õdesid-vendi – millega nemad tegelevad?
Olen täitsa tavaline äärelinna Tallinlane. Sündisin ma Tallinnas ning olen veetnud kogu oma elu Meriväljal, kus mu perel on oma maja ja aed. Ühtpidi olen olnud kesklinna tütarlaps, teistpidi täielik aiamajandusega üles kasvanud noor naine. Kuna Merivälja ja ka Viimsi on ümbritsetud ilusate mererandadega, siis olen olnud juba pisikesest alates mere ja vee armastaja. Sealt võibki tuleneda mu armastus ujumise vastu.

Hetkel jagan ma oma elu ujumisvaldkonnas ja teen kaasa ka triatlonite sarjas. Mu hobist-armastusest ja ka profesionaalsest spordist kasvas välja oma firma “Swimera” — selle all teen kõike, mis on veespordiga seotud. Me esindame Ameerika brände nagu Finis (ujumisvarustus ning ujumisriiete disainiga tegelev firma), Triswim (kloori ja meresoola sügavpuhastavad shampoonid, balsamid, dussigeelid ja kehakreemid) ning üldfüüsiliseks treeninguteks kasutavaid vastupidavuskumme “Strechcordz”.

Mu peres on ka üks teine triatloni ja spordipisikut omav inimene ja selleks on minu noorem vend Rauno. Ta on minust 6 aastat noorem aga inimesed kutsuvad meid kaksikuteks. Hetkel kui ma intervijuule vastan, ootangi teda Miami lennujaamas, et teda siin minu teises kodukohas ja triatleetide mekas tervitada. Rauno pole lihtsalt sportlane vaid on kaasalöönud ka erinevates ametvaldkondades. Hetkel rabab ta tööd mitmel kohal — alates graafilise disaini, interneti turunduse, õpilasfirma arendamise kuni baariabilisena. Ma arvan, et see aktiivsus ja töökus tuleneb täielikult mu perekonnast. Mu vanaemad ja vanemad on alati õpetanud, et kuidagi peab ennast inimesena balansis hoidma. Nii et kui me pole töörajal, siis võib meid näha spordirajal või kokkamas sõpradega.

Kus koolis käisite, mida kooliajast enim mäletate ja hea sõnaga meenutate? Kuivõrd erineb Eesti-Ameerika koolisüsteem?

Ma alustasin oma kooliteed Tallinna 21. Koolis ja siis hiljem suundusin Pirita Majandusgümnaasiumisse. Mõlemas koolis on mu vanemad ja onu õppinud. Pirital meeldis mulle enim Turismi ja Hotellimajanduse tunnid. Vend hetkel õpib veel 21.kooli gümnaasiumis, nii et perekonna jälgedes oleme käinud. Mu majandusõpetaja Henton kutsus mind alati Super Merleks.

Eks see innustas elus edasi minema ja mitte raskustele alla anda. Kuigi majanduspisikut mul veel kooli ajal ei tekkinud, siis meeldis mulle alati vaadata kuidas mu vanemad tööd vehkisid ja kuidas nad erinevate situatsioonidega toime tulid. Kuid kui võrrelda Eesti-Ameerika koolisüsteemi, siis meie haridus on Eestis ikka väga kõrgel tasemel. Vahest kahtlesin ma asjades, et nagu miks ma peaks teadma asju, mis eluvaldkonnaga kokku ei lähe. Mulle samas tundub, et õpetajad võiksid natuke pühenduda inimeste õpetamisele mitte kujude õpetamisele.

Ameerika koolisüsteem pole nii akadeemiline kuid samas õpetatakse ennast rohkem väljendama ja eluks vajalikke oskusi. Kuna Ameerikas elab nii palju inimesi, siis näiteks töökohtade tung on tohutu ja kuidagi pead sa oma parimad küljed enda kasuks välja tooma. Eestis olin ma ikka hall hiireke, kes sai vastu pead, et spordi ja võistluste tõttu puudusin koolist. Tundus vahest, et nagu oleks vale olla mitmekülgne. Samas siin on kasuks tulnud see, et ma tegelen mittme asjaga ning olen alati jäänud ikkagi iseendaks.

Millal ja kuidas sattusite Ameerikasse? Millega Ameerikas tegelete? Kuidas kohanesite?
Eks nagu ikka noored lähevad välismaale ennast harima, nii tulin minagi peale keskkooli haridust omama. Kuna mulle on südamelähedane ujumine siis olen piisavalt aega veetnud ka nina raamatus, et ise sportlasena aru saada, mis asi see ujumine on. Hetkel olen ma kolme Ameerika brändi esindaja üle maailma ning tänu oma sportlaskarjäärile ja enese arendamisele olen ma saanud natuke õppida ka Ameerika Ujumisliidu elukäiku.

Igapäevaselt teen ikka sporti, mis siis hõlmab ujumist ja traitlooni. Kohanemine oli mul algselt raske. Tulles Eestimaalt olin ma siinsetele inimestele üks eksootiline tütarlaps. See oli totaalne shokk kui inimesed juurde tulid ja tahtsid minuga aega veeta. Olin harjunud hoidma oma sõprade ja pere poole aga et ma ükshetk tähelepanu alla sattusin, see oli lausa hirmuäratav. Kuna Floridas elab palju Ladina maadest pärit inimesi, siis visati mulle ninapeale, et ju siis pean olema ma “just the pretty face”  (ma olen täitsa tavaline eestlanna – pikk, blond ja sini-roheliste silmadega). See on mind elus palju kasvatanud, sest karmide ärimeeste maal ning Latino-draamade juures olen alati hoidnud ennast sellisena nagu olen ja elanud oma tõekspidamiste järgi. Siin pole harjutud nägema noort eksootilist tütarlast nina raamatus ja tarkusi kogumas. Vahest on olnud raske võidelda sellega kuid see on mind omakorda kasvatanud tugevamaks ning aidanud rohkem iseendasse vaatama. Mull on välja kujunenud ütlus „ I am thankful for every tear because it has helped me to stick with MYSELF!”. Ma ei leia, et ma peaksin muutuma, et kellegile meeldida. Ja noortel soovitan seda teekonda hoida. Meil kõigil on isiksus ja mida rohkem sa iseendaks jääd,  seda kaugemale sa jõuad.

Kui tihti käite Eestis?
Tänapäeva interneti ajastul on võimalik teha tööd kasvõi teiselpool maailma. Nii naljakas kui see ka pole, siis inimestel on arusaam, et ma käin Eestit külastamas. Tegelikult elangi hetkel 2 riigis. Kuna mul on Eestis firma nimega SWIMERA. (Swimera OÜ tegeleb ujumistarvikute, disainitud trikoode ja riiete, prillide, kloorisügavpuhastava shampooni, dushigeeli ja kreemide maaletoomisega Eestisse-Baltimaadesse ja Skandinaaviasse). Mul on Eestis küllaga tegemist. Ainuüksi see aasta olin paar korda abiks võistlustel  ning kõike mida ma erinevatelt treeneritelt ja Ameerika Ujumisliidult olen õppinud, üritan ka jagada noorte talentidega. Olen abiks ka isa firmas ning üritan oma teadmisi iga päev töösse panna. Mul ongi töö Eestis aga treeningbaas Floridas.

Mida hindate enim Eesti elu-olu ning Ameerika elu-olu juures?

Kuna ma just jõudsin tagasi Eestimaalt, siis panin tähele, et elu on Eestis läinud paremaks. Eestlased on targalt osanud näha võimalusi kuidas tehnoloogia enda jaoks tööle panna ning samas võita aega, et olla oma lähedastega või käia rohkem looduses. Ameerikas olles võid sattuda niiöelda robot effekti, kus sa teed ainult tööd paaril kohal ning kõrval olevad suurlinnad, mis on 30 minuti kaugusel, jäävad elujooksul nägemata. Ma tean, et olen olnud suhteliselt õnneseen, et olen näinud maailma tänu ujumisele ning ka harinud ennast erinevate maade ja kultuuridega. Ameerikas on võib olla võimalusi rohkem võrreldes väikese riigi Eestiga. Toon näiteks kasvõi selle, et ükspäev oli mul lõunapaus Aasia olümpiakomitee presidendiga, kes kuulub ka Rahvusvaheliste Ujumisliidu Asepresidentide hulka. Tihti just ei juhtu, et noor tütarlaps satub lõunale inimestega, kes on mõjutanud suurt osa maailma sporditeekonda.

Teie hobid?
Mu hobideks on Paddle Boarding, raamatute lugemine, talude ja istanduste külastamine, matkamin
e, reisimine ja erinevate maade toitude söömine. Mulle meeldib maitsta erinevate rahvuste kööke. Muidugi nii palju kui on võimalik, sest olen sünnist saati võidelnud toiduallergiaga ning keelatud toitude nimekiri on pikk. Kuid kui mu sõbrad kokku tulevad, siis mulle meeldib nendega koos süüa teha. Vägagi tore ja rahustav. Kuid minu meelest kogu mu sport hõlmabki mu hobi. Seda enam ja toredam on teha raskeid treeninguid igapäevaselt, et saaks hiljem kvaliteetselt aega veeta armsamate tegevuste ja inimetega.

Save