Reklaam:

Doktor Sirje Kivaste Ohmygossip.ee’le: Eestis on üha rohkem on ärevushäiretega ning alkoholiprobleemidega patsiente

“Kui minu ametiaja alguses moodustasid patsientide põhiosa vaimuhaiged, siis praegu on enamuses ärevushäiretega ning depressiivsete sümptomitega pöördujad. Lisaks alkoholiprobleemidega patsientidele on kasvavaks probleemiks muude mõnuainete kuritarvitamine. Varasemast tunduvalt rohkem diagnoosime ka isiksuse häireid,” räägib psühhiaater Sirje Kivaste Ohmygossip.ee’le.

Sirje Kivaste, kui noorelt teil tekkis soov doktoriks saada?
Arvan, et määravaks sai see, et perekonnas oli juba varasemast mitmeid arste. Millegipärast oli suguvõsale ei teagi missugusest ajast selge, et minust saab arst. Ei teagi kui vanalt see teadmine minusse imbus ja ilmselt ka minu omaks sai. Mitte, et oleks sellekohast survet avaldatud, ju vist ise ka ei osanud muud tahta. Osalt oli asi ka võib-olla minu enda ebakindluses, sest kuigi alati on mind paelunud ka kaunite kunstide maailm, pidasin seda liiga kaugeks ja kõrgeks enda jaoks. Arstide ja õpetajate maailm seevastu oli lähedal ja üsna arusaadav. Muidugi kujutasin õiget arsti verejooksu sulgemas, lahaseid tegemas või inimest lahti lõikamas – teised nagu polnudki õiged arstid, muu huvi ja arusaamine tekkis märksa hiljem. 

Mind on alati huvitanud inimesed – nende mõtte- ja tundemaailm, väärtushinnangud, erinevused suhtumises asjadesse ja inimestesse, nende omavahelised suhtlusmallid. Olen kasvanud vanemate õppimise ja töötamise ajal vanavanemate peres, kusjuures väiksemat mõju ei avaldanud minu kujunemisele ja maailma avastamisele ka tädide perekonnad. Loen enda õnneks, et kasvades nägin nelja perekonna inimesi, nende erinevusi, suhtlemisviise. Nii oli mul juba lapsepõlves ja hiljemgi võimalus analüüsida, kui erinevad on inimesed, nende arusaamised asjadest ja iseendast, kui huvitav on inimeste mõttemaailm ja erinevad  neid tegutsema panevad impulsid ja motivatsioonid. Olin ka suur lugeja ning „suu lahti” vanemate inimeste juttude tänulik kuulaja. Hilisem lähedasem kokkupuude teatrimaailmaga tekitas veelgi rohkem huvi oma emotsioonide väljendamise viiside vastu. Kõigest eelpool öeldust kindlasti ka hilisemad valikud eriala suhtes. Nii et arstiteaduskonna valik oli pigem ebateadlik ja ehk kaudselt suunatud, eriala valik aga teadlik. Kogu elu peale arstiks õppimist olen olnud arst.

Te olete psühhiaater, kui palju patsiente teie vastuvõtul aastas käib?
Pean ütlema, et pöördumistes on aja jooksul põhiprobleemid muutunud. Kui minu ametiaja alguses moodustasid patsientide põhiosa vaimuhaiged, siis praegu on enamuses ärevushäiretega ning depressiivsete sümptomitega pöördujad. Lisaks alkoholiprobleemidega patsientidele on kasvavaks probleemiks muude mõnuainete kuritarvitamine. Varasemast tunduvalt rohkem diagnoosime ka isiksuse häireid. Alati on olnud otsesest traumeerivast situatsioonist (raske haigus, lähedase kaotus, konfliktid tööl või perekonnas, tööst ilmajäämine, rahapuudus jne) tingitud pöördumisi – kui kaotatakse pind jalge alt, ei suudeta selgelt mõelda ega leita edasiminekuks võimalusi ega motivatsiooni. Tundub, et ka niisuguste pöördujate hulk on tõusnud. Võimalik, et eelarvamus psühhiaatri poole pöördumise suhtes on muutunud ja abi saamise korral usaldus nende vastu tõusnud. Võimalik ka, et elu on muutunud keerulisemaks.

Kas on rohkem patsiente sügisel ja talvel, või kevadel ja suvel?
Kõige rohkem on patsiente sügiseti ja kevadeti, see on juba põhjamaade saatus. Kõige raskem on ehk november, mil päevad lühenevad, valgust on järjest vähem, ilm on rõske, tekib väsimuse ja lootusetuse tunne. Olukord kergeneb lume saabumise ja jõulude ootusega. Märtsis-aprillis jälle ei jõua päeva pikenemist ära oodata. Kõik väsitab, rusub, tundub lootusetu, et võiks paremaks minna.  Organism on kurnatud pimedusest, päikesevalguse puudumisest, vitamiinide vaegusest ja ootaja aeg on pikk. Inimene murdub, vajub kokku, otsib abi, et hakkama saada. Suvel inimesed saavad rohkem puhkust, on värske õhu käes, päev on pikem ja valgem, jälle tundub kõik lootusrikkam ja elamisväärsem.

Millised on inimeste põhilised probleemid?

Parim on olla elujaatava suhtumisega ja leida kõiges pigem positiivset, osata naerda ka enda üle ja võtta ebaõnnestumisi õppetunnina. Siiski ei ole meist keegi kaitstud ühegi haiguse, sealhulgas depressiooni eest. Kui depressiivne meeleolu on seotud-põhjustatud mingist kindlast ebaõnnestumisest või pettumusest ja pole nii sügav, et halvab inimese töö-, teo- ja suhtlemisvõime, siis võib muidugi loota, et depressioon mingil ajal ka ise möödub. Selleks peab seda ka ise uskuma, endale kinnitama, selle nimel vaeva nägema, et suudetakse halb seljataha jätta ja edasi minna. Vastasel juhul tuleks kindlasti abi otsida – kui ei suudeta tööd teha või seda mitte endisel tasemel teha, ei ole und, pea on täis vaid süütundeid või halbu mõtteid, miski ei huvita jne. Teadaolevalt näeb depressioonis inimene kõike mustades värvides ja pikapeale võib sellest kujuneda inimvaenulikkus, ebasõbralikkus, sest depressioonis inimesele tundub, et teda ei taheta kuulata, peetakse halvaks jne. Halvimal juhul isiksus võib pikapeale muutuda. Seetõttu mida varem alustada ravi ja mida tõhusam (vajadusel pikaajalisem) see on, seda väiksem on võimalus uuesti või sügavamalt haigestuda. Kehtib eriti nende inimeste puhul, kel on geneetiliselt kalduvus depressiooni langeda. Universaalset parimat ravimit nimetada ei saa, see sõltub nii inimesest kui depressiooni sügavusest ja liigist – näiteks kas inimene on rahutu või loid jne. Aga kindlasti on parimateks raviviisideks usaldada sõpru ja omakseid, sundida end midagi tegema ja sellest rõõmu tundma ning eneseusaldust ammutama. Vajadusel pöörduda abi saamiseks arsti või psühholoogi poole, neid usaldada ning mitte jääda pöördumisega hiljaks, et vältida pöördumatuid muutusi psüühikas või lootusetusesse langemist.

Kas teie töös on tulnud ette ka naljakaid olukordi, ehk toote mõne näite?
Arvan, et igas töös juhtub ette tulema naljakaid olukordi. Enamasti on see tingitud üksteise mittemõistmisest või valesti mõistmisest. Meie töös on ehk kõige naljakamad asjad seotud deliiriumiga ja kuigi haige inimese üle ei ole ehk sobilik naerda, on raske jääda sisimas päris tõsiseks, kui küsitakse, miks on kabinetis õmblusmasin, miks kiirabi ei näe riidekapis kahte krokodilli või miks kabinetis lund sajab.

Kuidas pääseb teie vastuvõtule, milline on teie kontakt?
Kõige kergem on minuga ühendust saada telefoni (5513040) teel. Mul on olemas ka koduleht www.kivaste.ee ja Facebooki leht https://www.facebook.com/PsyhhiaaterKivaste, kus vajalikud kontaktandmed on kirjas. Kuna tegelen tööl kogu aeg inimestega, siis meilide lugemiseni jõuan tavaliselt hiljem, veel raskem on vastamisega, sest peale vastuvõttu on ka muid kirjatöid ja alati lihtsalt ei jõua – eriti pikemalt vastata. Vastuvõtu aja kokku leppimiseks kiireim viis on telefon. Ravi määrata telefonitsi ega e-meili teel ei saa, selleks on ikkagi vaja tulla vastuvõtule, et vahetult vestelda, eriti esimesel korral. Järjekorrad on mul tavaliselt lühemad kui haiglas.

Teie perekond ja lapsed?
Olen abielus, mul on kaks täiskasvanud poega.

Huvialad?
Huvialasid jätkub – jätkuks ka aega. Nagu öeldud, armastan väga lugeda. Tänapäeval seaksin esiplaanile siiski reisimise, mis nõuab küll aega ja vahendeid. Väga meeldib tutvuda uute maade, inimeste ja kultuuridega. Olen suur looduse armastaja ja imetlen ka reisides eri maade looduse omapära ja ilu. Minu suur armastus on arhitektuur. Armastan teatri- ja kinokunsti, muusikat. Olen teinud mitmesugust sporti, kus enam kui tulemused sentimeetrites ja sekundites meeldib mulle minek muusikasse – tantsides, uisutades. Mõõdetavad tulemused spordis on mind enda puhul alati külmaks jätnud – tegin seda rohkem seltskonna pärast ja et päris hästi välja tuli. Tantsida armastan siiani väga. Ujun oma lõbuks, jalgrattaga sõitmist ei ole veel päriselt unustanud. Loen põhiliselt ilukirjandust, väga meeldivad ka elulood. Puhkamiseks ja stressi leevendamiseks sobivad hästi kriminaalromaanid. Niisiis pigem kaunid kunstid kui käsitöö, mida küll hindan, aga enam eriti ei tee. Lillekesi kasvatada meeldib küll.

Kas te sooviksite midagi ka südamelt ära öelda?

Mõtlen hirmuga arstiabi kättesaadavusele kuskil 5-10 aasta pärast, st sellele ajale, kui praegune arstide põlvkond, kes on leppinud ülekoormusega ja muu maailmaga võrreldes kesise sissetulekuga ning ei ole mujalt paremat otsima läinud, on selleks ajaks haige, pensionil või surnud. Kust saavad siis abi eesti inimesed, kes siis töötavad või kasvatavad lapsi ja need, kes siis on liiga vanad või haiged, et seda teha, on aga oma varasema tegevusega ka abi ära teeninud. Kas praegu arsti elukutset omandavad noored jäävad nende tingimustega siia tööle, et meie oma inimesed vajalikku abi saaksid? Kas on kuskil kedagi, kes sellele kunagi piisavalt mõelnud on? 


Tags assigned to this article:
psühhiaaterSirje Kivaste

Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service