Reklaam:

Justin Petrone Gossip.ee-le: “Mul on kahtlus, et Eestimaa suured juhatajad ei ole mehed, vaid naised.”

Epp Petrone abikaasa Justin Petrone on seitsme aastaga eesti keele selgeks õppinud ning Eestiga end sedavõrd sidunud, et tema sulest ilmus äsja raamat “Minu Eesti”. Justin kirjeldab Gossip.ee-le raamatu tekkelugu, elu Eestis ning paljastab meie naiste iseloomu. “Hommikust õhtuni mu abikaasa telefon heliseb. Ja kes helistab? Teine naine muidugi. Ja neil on alati midagi väga tähtsat öelda,” kirjutab Justin. PS! Justin vastas Gossip.ee küsimustele meili teel – jätame vastused muutmata-parandamata, et näidata, kui ligilähedaselt perfektsusele, on võimalik nii keeruline keel selgeks õppida!

Mida arvate Eestist ja siinsetest naistest?
Mul on ameeriklane kolleeg, kes on abiellunud inglise naisega. Tema ütleb, et kui sa abielud ühe välisnaisega, siis sa tegelikult abiellud selle naise terve isamaaga. Ja ma ütleksin, et tal on õigus. Mida ma arvan Eestist? See on suur küsimus. Liiga lai mulle. Aga minu suhe Eestiga on natukene nagu abielus olek – mõnikord ma armastan teda väga tugevalt, mõnikord mitte nii tugevalt. Aga alati armastan.

Eesti naistest? Jälle, see on liiga lai küsimus. Ma räägin minu naisest ja nendest naistest, kes on meie elus. Stereotüüpiline eestlane on väga aeglane. Aga need eesti naised, keda ma ise tunnen, ei ole niimoodi. Nemad räägivad kiiresti. Nad elavad kiiresti. Nad jalutavad kiiresti. “Ruttu! Ruttu!” See on eesti naiste elu. Hommikust õhtuni mu abikaasa telefon heliseb. Ja kes helistab? Teine eesti naine muidugi. Ja neil on alati midagi väga tähtsat öelda. Iga arutelu lõpetab ka sama moes – “Olgu. Hüva. Teeme nii.”

Mul on kahtlus, et Eestimaa suured juhatajad ei ole mehed, vaid naised. Mõtleme, et Andrus Ansip on peaminister, aga tõeline peaminister on hoopis Anu Ansip. Mõtleme et Toomas Hendrik Ilves on president, aga tõeline pomo Kadriorus on hoopis Evelin Ilves. Ei ole mulle suur üllatus, kui see kahtlus on õige.
Ja üks asi veel. Eesti naised – miks te teete nii palju kartulisalatit kogu aeg? Teate hästi, et me ei saa süüa nii palju, aga teete ikka ja siis ütlete alati meestele, “Söö! Söö! Söö!” On võimatu, et me saame süüa kõike seda kartulisalatit, mis on praegu Eestimaal. Võimatu.

Kui raske oli teil eesti keel selgeks saada?
Raske, aga võimalik. Ma olen käinud keeltekoolis ja ma õpin iga päev kodus. Kuidas? Noh, praegu loen ma Peep Vainu raamatut Kõige tähtsam küsimus. Kui sul on huvi, siis sa saad rääkida ja lugeda. Näiteks, kui ma näen artiklit, kus Ansip on öelnud midagi huvitavat, siis mina tahaks teada, mis meie/teie peaministril on öelda. Ja kui ma ei oska sõna, siis küsin Epult või vaatan sõnaraamatust. Iga eestlane aitab ka. Meie tütred ka aitavad. Nemad on ka väiksed eestlased. Kui Marta oli väike ja ütles mulle et, “Issi, tahan kõndida pargis,” siis ma õppisin mis “kõndida” tähendab. Tema oli nii pisike, et ta ei saanud veel aru, et issil on oma keel ja emmel on teine.
 
Iga keel on raske õppida. Mina olen õppinud ladina, hispaania, itaalia, taani, ja rootsi keelt.  Igal ühel on oma raskus. Aga mina olen nüüd õppinud eesti keelt umbes seitse aastat, ja ma ei saa öelda, et ma oskan vabalt eesti keelt. Ma saan hakkama, aga ma usun, et see on võimatu olla perfektne eesti keele kõneleja. Eriti kui ma olen Lõuna Eestis, kus mehed söövad nende sõnu, ma tunnen, et see on täitsa võimatu. Inimene saab õppida keelt raamatust või televiisorist või abikaasa käest. Aga see Lõuna Eesti talu keel – see on teine asi. Epp saab hästi hakkama. Aga mulle see on üks väga suur väljakutse.

Mis on kõige silmatorkavam vahe Eesti ja Ameerika perede/pere-elu vahel?
Iga Ameerika perekond on erinev. Seal Ameerikas elavad ka Eestist pärit perekonnad, ja ma usun, et nende elustiil ja teie elustiil on sarnased. Ma olen käinud majas, kus elas Soomest pärit perekond. Nende nimi oli “Saari.” Ja seal seinapeal oli suur Soome lipp. Ja maja oli vaikne. Nemad on ka ameeriklased. Suhtlesime inglise keeles. Meil olid sarnased riided. Aga nad oli soomlased oma kehas ja vaimus. Ei ole niimoodi, et inimene lahkub Soomest ja maagiliselt muutub ameeriklaseks. Kui mina olin poiss, mul oli sõbrad, kellel on näiteks saksa juured. Ja nemad tähistasid jõule 24. detsembril, nagu kõik luterlased. Aga minu perekonnas, kes on põhimõtteliselt katoliiklased, suur pidu oli alati 25 detsembril. 

Meie perekonna kombed on Itaalia kombed. Lihavõtte menüü on lasagna ja manicotti. Kui sa näed sinu sugulast, sa alati suudled ja kallistad teda. Seda te ei tee Eestis. Ma ei taha teeselda, et ma olen tõelisest itaalia perekonnast. Me oleme olnud Ameerikas ammu. Aga kui Epp küsis minult tema esimeste jõulude ajal Ameerikas, “Kas ma peaks suudlema teie onuga?” – siis jah, see oli kultuurišokk talle. 

Ma kardan, et mul ei ole hää vastus teile. Võib-olla need raamatud on ainsad vastused.  Minu naine Epp kirjutas “Minu Ameerika” ja mina kirjutasin “Minu Eesti”.

Seisate teelahkmel – kas kolida USAsse või jääda Eestisse. Mida otsustasite?
Sellest teemast me praegu rääkime. Kogu aeg.

Mis saab äridest Eestis?
Mis äridest?

Olete just välja andmas raamatut? Rääkiga palun selle tekkeloost?
Ütlesin Epule lihtsalt, et ma saaksin kirjutada selle raamatu, “Minu Eesti.” Teised mõtlesid ka, et see on hää mõte. Siis hakkasin kirjutama. Aga sain vara protsessis aru, et minu raamat ei ole täpselt nagu teised selles sarjas. Tahtsin, et mu raamat oleks rohkem nagu ilukirjandus. Sain aru, et minu naise isa ja mu naise vennad on mulle inimesed, aga selles raamatus nad on tegelased. Näiteks, võib-olla ka kui Oskar Luts kirjutas “Kevade,” ta tundis ühte poissi kes tõesti oli nagu Toots. Aga näeme seda, Tootsi kes on ainult raamatus, mitte tõelist Tootsi prototüüpi. Mul oli samamoodi oma raamatus.

Inimesed alati küsivad, “kuidas sa jõudsid Eestisse?” Ja see raamat on minu väga pikk vastus. Raamatu kirjutamine on väsitav asi. Su aju on nagu sidrun. Ja iga päev see kuradi raamat pigistab sinu sidrunit, kuni see on kuiv ja mahl on otsas. Oli tõesti niimoodi. Sellepärast ma praegu ei kirjuta raamatut. Ma lasen mahla tagasi oma sidrunisse.

Peaks ütlema ka, et minu toimetaja John Bickerson Bolling oli väga andekas ja elukogenud. Tema oli nagu “Mister Miagi” Karate Kid filmis ja mina olin nagu Ralph Macchio tegelane.

Teie kaasa Epp Petrone on oma “Minu Ameerika” raamatutes teie perekonnast kirjutanud. Mismoodi te seda vastu võtsite?
Ma muretsesin natukene, loomulikult. Aga kui ma lugesin läbi Epu lood, siis sain aru et lood ei ole tegelikult minu perekonnast. Minu sugulased seal on vaid karakterid ja sümbolid, kes näitavad Ameerika elu Epu silmade läbi. Minu isa ja ema ja vend on keerulised inimesed. Kui sa loed, lugeja, ja sa loed Minu Ameerika raamatu läbi,  sa ei tunne tegelikult, kes nad on. Ja Epp pole kirjutanud nendest, et näidata, näiteks, kui hull tema äi ja ämm on. Tema kirjutas, et näidata, et Ameerikas elada oli talle mõnikord väga raske  -ja miks.

Kas uus raamat räägib nüüd samamoodi Epu Eesti perest?
Jah, ma kirjutasin Epu perekonnast. Aga mul oli sama eesmärk – näidata, et oli ka raske mulle elada Eestis, näidata, et Eesti elu on erinev kui see, millega mina olin harjunud. Fakt on see, et perekond ja sõbrad on tegelikult kõige tähtsamad inimesed teie elus. Ja kui sa õpid midagi – Eestist või Ameerikast või Islandist või Argentiinast – siis nad on sinu kõige suuremad õpetajad, rohkem kui televiisor või taksojuht või ajaleht.  Kui sa p
ead rääkima sinu kogemusest, muidugi sa kirjutad sugulastest ja sõpradest. Sellest räägivad kõik minu ja Epu kirjastuse raamatud, mis on “Minu…” sarjas.

Millest teie raamat veel räägib – mis on olnud teie kultuurišokid Eestis, millest olete otsustanud kirjutada?
Raamatus on 352 lehekülge sellest teemast. Olen kirjutanud suurtest asjadest ja väikestest asjadest. Kirjutasin, et kui ma jäin haigeks Eestis, mu naine andis mulle viinasokid ja küüslauku. Kirjutasin, kui õudne eesti minevik on. Kirjutasin ka minu sisseelust natukene – okei – hästi palju. Aga pange tähele, et see on ainult peenike viiluke minu elust. See on nüüd  raamat, mitte reaalsus. Kus on see piir ilukirjanduse ja reaalsusse vahel? Mina ei tea. See on hea küsimus mõnele filosoofile, näiteks Jaan Kaplinskile. 
  
Kas paljastaksite mõne tsitaadi-lõigu Gossip.ee lugejatele?
Katkendid raamatust on olemas siin: http://petroneprint.ee/minu_eesti.php

Raamat ilmub nii eesti kui ka inglise keeles – kas kahel versioonil on ka mingit sisulist vahet?
Jah. Mõned asjad on huvitavad vaid eestlastele. Ja ma ka peaks seletama rohkem asju inglise keel kõnelejatele, näiteks kui lähedal on Tallinn ja Helsinki. Eestlased teavad seda hästi. Ameeriklased ei taha lugeda eriti Esimesest Arnoldist või Teise Arnoldist. Kas teate, et ma olin siin Eestis ainult kaks nädalat ja juba teadsin, kes on Esimene Arnold ja kes on Teine Arnold? Lõimimine töötabki.


Tags assigned to this article:
Epp PetroneJustin Petrone

Reklaam:

Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2020 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service