Lugeja küsib: „Mismoodi saan üle putuka-  ja eriti ämblikufoobiast? Sebivad nad ju voodi kõrval ja seintel ringi, äkki mõni komistab mu otsa või üle minu? Öösel nt? Parimat lootes!“

Psühholoog vastab:
 
Tere,
hirmu tundmisel ei ole oluline see objekt, mida kardetakse. Inimesed võivad tunda hirmu suletud ruumi, kalade, hambaarsti, madude, rahvahulkade jne. ees.
Normaalne on olukord kui hirm on proportsioonis hädaohu allikaga. Tõsi ta on, hirmu võib tunda ka mingi objekti või olukorra ees, mis ei ole tegelikult ohtlik. Seda nimetatakse foobiaks. Sellise hirmu tagajärjeks on tugev soov vältida foobiat esilekutsuvaid olukordi (nt. ämblike vältimine). Foobiat peetakse üldiselt õpitud hirmuks. See koguneb aegamööda, erinevate ebameeldivate kogemuste kaudu. Tavaliselt toimub selline hirmureaktsioonide õppimine stressi ajal. Vältimine omakorda säilitab ärevust.

Aga mida siis teha? Kui mingi ebanormaalne käitumine on õpitud, siis on võimalik õpitut ka unustada ning selle asemel mõistlikke reaktsioone omandada. Seda saab saavutada kardetud objektile lähenemise kaudu. Seega tuleb järkjärgult puutuda kokku asjadega, mida kardetakse, kuni hirm hakkab järele andma.

Sinu puhul võiksid alustada kõigepealt erinevate ämblikupiltide vaatamisega.  Alguses võib tunduda ebameeldiv, kuid kui vaatad niikaua kuni tüdimus tekib, siis alaneb ka ärevustase. Ärevusele on iseloomulik, et ta ei saa lõputult kesta, mingil hetkel hakkab ta iseenesest langema. Järgmise etapina võid puudutada mõnd ämblikuvõrku, siis aga vaadata looduses distantsilt mõnd ämblikku. Hiljem  võid vahemaad juba vähendada. Kuigi tekib tahtmine ära joosta, jää paigale ning oota kuni ärevus kaob. Samas võid nö. prognoosida, mis siis juhtuks kui satud kardetud olukorda. Mis oleks kõige hullem võimalus? Võib tekkida tunne, et nüüd kohe kukun kokku või lähen hulluks. Aga kui ikka rahulikult paigale jääda, siis võid olla päris kindel, et mitte midagi ei juhtu.
Põhiline on puutuda kardetuga kokku järk-järgult, korduvalt ja pikaajaliselt.