Särav ja rõõmsameelne kirjastuse Pilgrim omanik Tiina Ristimets (40) pakub inimestele vaimutoitu – nii raamatute kui ka värskelt avatud enesearenguportaali Alkeemia kaudu, kirjutab terviseajaki Üks oma detsembri/jaanuarinumbris.
“Kõigepealt olen rahul sellega, mis mul on. Ma tean, kes ma olen ja mida ma tahan. Tean ka seda, mida ma ei taha, ning see annab kindluse ja hingerahu. Selle teadmise läbi oskan teha endale sobivaid teadlike valikuid ja võin nautida elu selle parimas mõtte„
Tema enda hinge toidavad lisaks nendele missioonitundega ettevõtmistele lapsed ja olulised inimesed eluteel, meelerahu ja aeg iseendale. Tiinal on tark ja lahe poeg Georg (15), kes, nagu emagi, on tasakaalukas ja elurõõmus, kel on oma vanuse kohta üsna küps eluvaade. Nüüd on pere täienenud teise väikemehega –pooleaastane Lukas Oliver tuli juba palju küpsema ema juurde. Tiina sõnul pole tema jaoks ürgselt emaks olemise põhiolemuselt midagi muutunud, kuid teisalt jälle on muutunud kõik, sest tema ise on muutunud.
“Kogu protsess on olnud kordades loomulikum ja lihtsam. Kuigi minu esimese poja sünnist on möödas 15 aastat, selgus, et minu keha mäletab seda protsessi, nagu oleks see olnud eile. Puuduvad ka kõiksugu hirmud, mis tulenesid teadmatusest, kui ma esmakordselt emaks sain. Olen kuulnud öeldavat, et esimese lapsega loed läbi kõikvõimaliku lapse kasvatamisega seonduva kirjanduse ja püüad kõike teha õpikute järgi, teise lapse puhul käitud intuitiivselt ja kolmandad lapsed kasvavad juba ise. Nagu öeldakse, et hirmud tulenevad teadmatusest ja sellepärast peitubki teadmistes vägi.”
Õnnelik Tiina on emaks olemise teistkordse võimaluse üle lõpmata tänulik: “Mul on mitmeid lähedasi sõpru, kes tahaks väga lapsi, aga kahjuks pole see neil õnnestunud. Viljatus on aina kasvav probleem ja see on ühele naisele, kes soovib väga last, tõesti nukker teadmine. Teisalt vaatan paljulapselisi väikeste laste emasid suure austusega. Lisaks tohututele rõõmupuhangutele ja emotsioonidele, mis lapsed endaga kaasa toovad, on see ka korralik ööpäevaringne koormus. Imetlen neid emasid sügavalt, kes igapäevaselt – ja peamiselt üksi –, kuid siiski rõõmsalt oma lastega toimetavad ja ilma abita hakkama saavad.”
Elutarkus tiksub peale ikkagi läbi aastate ja saadud kogemuste – olles teatud õppetunnid selgeks saanud, jõudnud endas mingitele arusaamistele ja need ka praktikasse realiseerinud, siis ehk võib enda jaoks kogutud teadmist teistegagi jagada. “Kui üldse teistele mingeid soovitusi saab anda, siis vast just seda, et püüdke olla võimalikult rahulikud. Loomulikult on kõigil erinevad kogemused ja olukorrad, kuid ennast ja oma last teadlikult väliste negatiivsete mõjutuste eest kaitsta, kujundada enda ümber turvaline maailm – seda on võimalik kõigil ise oma suhtumisega luua.”
Tiina leiab ka, et isa roll on lapse kasvatamisel ja kujunemisel muidugi väga oluline, aga kahjuks räägib tänapäeva statistika hoopis muud. Kuna siiski väga paljudest peredest sirguvad väga tublid lapsed, kes on kasvanud ilma isata, ei ole mõtet tema arvates sellest liigset draamat teha. “Ajad ja suhtumised lapsi üksida kasvatavatesse vanematesse on muutunud. Mul on olnud nii varasem üksi lapse kasvatamise kogemus ja praegune, mil kooselus on kasvatusprotsess jagatud. Loomulikult on seda palju toredam ja lihtsam koos ühises peres mõlemal vanemal teha.”
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast ÜKS