“Kiirmood on looduse seisukohalt lausa kuritegelik,” nendib moekunstnik Liivia Leškin (55) ning kutsub ostma vähem, kuid häid ja kodukandi asju. Kui moekunstnik Liivia Leškin meid Haapsalus oma väikese elevandiluukarva maja ukselt tuppa kutsub, on tal loomulikult seljas iseenda moekunst, kirjutab Arter.

Parimat modelli selleks on raske leida. Ajatu, lihtsa lõikega, naturaalsest materjalist, mugav villane jakk. Toas poeb fotograaf ühte samasugusesse, et veel kütmata ruumis sooja saada – ja asi toimib!
 
Liivia moesõnum on lihtne: pole vaja teha kramplikult moodi, vaid demokraatlikku kehakatet. Mõni detailikrutski või mustale kontrastiks särtsaks värv sinna juurde. Nii on see olnud Tallinna Moemajas töötamise ja 1994. aastal oma nimemärgi loomise aegadest tänaseni välja.
 
Kes ei teaks tema moemänge musta-valgega, siidimaaliga tuunikaid või vallatuid mütse-kübaraid. Tema siugjad moejoonistusedki kuuluvad Eesti moe kullafondi. Kuid lihtsust armastab Liivia kõiges muuski – jaapanlaste wabi-sabi, lihtne elu, on saanud tema motoks.

Parasjagu siis, kui koduateljees istet võtame, et väikesest nurgapealsest poekesest toodud värskeid saiakesi ja kuuma kohvi võtta, saabub kuller pakiga. Pakis on Liivia Leškini uued nimesildid, mis lähevad tema järgmistele riietele-peakatetele.

Mis siis, et Haapsalus on tema ateljeepoeke juba mõnda aega suletud, Tallinna vanalinnas Katariina käigus tegutseb äri hoogsalt juba kuueteistkümnendat aastat. Pealegi peab ta tasahilju plaani pealinnas veel üks oma poeke elule äratada. 

Refereeritud artikli täisteksti loe Arterist