“Ema, kallis ema, oled nõnda hea,” laulab laulusalm ja see on vaid üks paljudest emakiidulauludest. Neid laule hakkame me laulma juba lapsepõlvest. Kindlasti on iga lapse hinges lõputult armastust oma ema vastu, olgu too milline iganes. Aga igal medalil on kaks külge, teab psühholoog ja nõustaja Mart Laisk, kirjutab ajakiri Naised.

Lapse kontakt oma emaga on kõige tähtsam suhe kogu tema elu jooksul. See saab alguse juba ema kõhus, kus me kogeme lõputut paradiislikku hõllandust. Selles etapis näitab ema harva hambaid. Siiski võivad loote kujunevale isiksusele traumaatliliselt mõjuda väga jõulised abordimõtted või ema hirm emaks saamise ees. See võib tekitada meile trauma juba enne sündi. Oma psüühilise jälje võivad jätta ka tugevad mürgitused või ema rängad rasedusaegsed emotsionaalsed üleelamised. Kõik need salvestuvad tulevase lapse kehamällu, sest nii varases eas puudub meil võime verbaliseerida, aga meil on võime tunda, seega just tunne salvestub. Ta salvestub ühe osana meie emapildist, mis hiljem saab selleks maailmaks, kus me peame oma elu mööda saatma. Niisiis ei sünni ükski laps puhta lehena. Ema on temasse juba sünni eel oma – enamasti ka talle endale teadvustamatud – jäljed jätnud.


Loe edasi ajakirjast Naised