“Kui meil on rikas riik, siis ei saa ju ka haiglad ja haiged vaesed olla,” ütleb Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku juhataja Jüri Ennet äratuntava irooniavarjundiga hääles.

“Vaestehaiglast ei tohi me üldse rääkida. Hiljuti Musta mere ääres miljoneid kaotanud suurärimees meile ehk vaevalt tuleb – erahaiglas maksmiseks on tal kindlasti veel natuke raha alles. Aga väiksema kaliibriga ettevõtjate tulekuks oleme küll valmis. Komistada ja kukkuda võivad ka edukamad inimesed. Kõik meie patsiendid ei ole sugugi tüüpilised eluheidikud, nagu meil tavatsetakse arvata. Statistika näitab, et nende hulk, kes pole läinud ei välja- ega marjamaale, pole viimasel aja vähenenud, pigem vastupidi.”
 
“Ravikindlustamatute seltskond, keda haigekassa rahastab vaid vältimatu abi korral, on viimaste aegade tormilise arengu tagajärjel kiiresti kasvamas,” avab Ennet ravikindlustamatute osakonna klientuuri kasvu tagamaid. “Osa inimesi ei jõua sellele hoogsale arengule järele ja jäävad rongist maha. Inimesed jäävad tööta, võtavad end arvele töötukassas, aga sealgi on teatud raamid, millest välja jäädes enam ravikindlustust ei saa.”

Ennetit pahandab seadusest tulenev tõsiasi, et kui noor inimene, kes on 20 aastat tööd rüganud ja terve inimesena sotsiaalmaksu maksnud, jääb töötuks, siis on tal õigus ravikindlustusele vaid seni, kuni kehtib töötukassas arvelolek.

“Minu panustatud summa võib olla kordades suurem, kui mul õnnestub haigena tagasi saada.”


Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest