Majanduskriis, suhtekriis, abielukriis, lahutuskriis, keskeakriis, rahakriis… Pole vist inimest, kel poleks olnud elus ühtegi kriisi. Igaühel on kriisist erinev arusaam ja kogemus. Kellele tähendab see pikka sügavat mõõnaperioodi isiklikus elus, kellele elu mõtte otsimist, kellele töökohakaotust või pinna kaotamist jalge alt mõne läbielamise tõttu, kirjutab Ulvi Tüllinen ajakirjas Psühholoogia Sinule.

Kohtusin hiljaaegu ühe noore tütarlapsega, kes tunnistas, et paljud tema klassikaaslased on olnud sügavas kriisis ja kasutanud juba kooli ajal antidepressante. Tema ise pöördus psühholoogi poole 21-aastasena, olles tõsises kriisis.

Briti noorte hulgas läbi viidud uuringust selgus, et ligi 86% kahekümnendates eluaastates noortest elab läbi sügava, kuni paari aasta pikkuse kriisi. Kriisi põhjusteks on enamasti teravad käärid raha, töökoha ja elukaaslase otsingutest tingitud kõrgete ootuste ja tegeliku elu vahel. 

Üritasin pingsalt meenutada, mis mind ennast 15 aastat tagasi veerandsajasena kõige rohkem muretsema pani. Ütlen ausalt: ma ei mäleta. Ei meenu, et oleksin selles vanuses elanud läbi mingit sügavat kriisi. Probleeme oli ikka, kuid ma ei kasutanud nende kohta sõna „kriis”. Isegi vist ei teadnud, mis see on? Minust kümmekond aastat nooremad aga teavad juba päris hästi, mis tähendab sõna „kriis” ja psühholoogilt abi otsimine kahekümnendates.

Aja märk? Mida rohkem me kogeme ja mida enam avaneb ümberringi võimalusi, seda suuremaks muutuvad ootused elu ees ja seda suurem on ka tõenäosus pettuda, kui need ootused kohe ei täitu.