Kaitsepolitsei komissari Andres Kahari sõnul on kõige vähem teada 1941. aasta küüditamise kavandamisest, kuid see seisab peamiselt Venemaa arhiivide taga. “Kuidas [1941. aasta küüditamine] täpselt toimus? Kes ja mis põhjusel andsid korraldusi? Selle kohta on väga vähe dokumente,” rääkis Kahar Vikerraadiole, vahendab ERR.

“Me ei ole selle uurimisel väga edukad olnud, aga see ei sõltu ka meist,” kinnitas ta.

“Inimesed, kellega me oleme saanud rääkida, on olnud ikkagi madalama taseme tegelased. Näiteks mõne maakonna julgeolekujuht, miilits või tunnistaja, kes nägi pealt või oli ise küüditatu,” ütles Kahar.

“Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond oli selleks ajaks, kui meil avanes võimalus hakata uurima inimsusevastaseid kuritegusid, läinud juba manalateele.”

Kahar lisas, et 1941. aasta küüditamist on ka 1949. aastal toimunuga võrreldes tunduvalt raskem uurida. Samuti pole tema sõnul tõenäoline, et keegi seoses 1941. aastal toimunuga veel kohtu ette astuks.

Ainsaks kohtualuseks jääb seega Vassili Riis, kes oli riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna ülem.

Palju müüte

“Kõige levinum müüt küüditamise puhul oli, et inimesi küüditati naabrite või tuttavate kaebuste põhjal. See ei vasta küll kuidagi tõele,” kinnitas Kahar.

“Küüditati ikkagi tsentraliseeritud korras ja Moskvast antud käskude järgi. Väljasaadetute kategooriad määrati samuti Moskvas ja kohalikud määrajad olid vastavate julgeolekuasutuste töötajad,” selgitas ta.

1941. aastal küüditati peamiselt aktiivsemaid kaitseliitlasi, politseinikke, vabadussõjas osalenuid ja Isamaaliidu liikmeid. Samuti saadeti välja “sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks” peetud jõukamaid.

“Kui talumehel oli näiteks 50 hektarit maad, siis sellest võis juba piisata. Või kui omati autot, rehepeksumasinat,” rääkis Kahar.

Maakondlikke või riiklikke nimekirju ei koostatud, kuid iga perekonna suhtes vormistati toimik.

Küüditamine toimus kiirustades. Kahari sõnul muudab see uurimist raskemaks, kuid mõnes mõttes oli see siiski hea. “Kõigi puhul, kes oleks nimekirjade järgi tulnud välja saata, seda teha ei jõutud,” selgitas ta.

Samuti märkis Kahar, et väidetavate küüditajate osas on palju kuulujutte, mis ei pruugi olla tõesed. “Ma ei soovitaks teha järeldusi uisapäisa. Lähtuda tuleks ikkagi konkreetsetest faktidest,” rõhutas ta.

Kahari kinnitusel ei vasta ilmselt tõele ka väide, nagu oleksid inimesed olnud 1941. aasta küüditamisest paremini informeeritud kui 1949. aastal.

“Kui küüditamine oleks olnud ette teada, oleks Nõukogude julgeolekuaparaadil olnud raskem neid inimesi kätte saada, aga enamik plaanitavast inimeste arvust saadi siiski kätte ja viidi ära,” ütles Kahar.

“[Samuti] on kummaline, /…/ et kui vaadata 1949. aasta küüditamisele eelnenut, siis pärimuse järgi inimesed justkui ootasid seda, aga kui see tuli, siis nagu ikkagi ei oodanud.”

Inimestele, kes sooviksid küüditamistest rohkem teada saada, soovitas Kahar tutvuda rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude komisjoni raportiga. Kes aga soovib minna rohkem süviti, võiks tema sõnul minna arhiivi ja uurida küüditatute arvestustoimikuid.

Juuniküüditamisest, mille käigus saatis Nõukogude võim Eestist Siberisse üle 10 000 inimese, möödub täna 70 aastat. Kõik asutused heiskavad sel puhul Eesti lipu leinalipuna ning üle Eesti toimub mitmeid üritusi.