Üks mu kursusekaaslane ülikoolist saab järgmisel nädalal 36. Ta on ilus, tal ei ole meest ega lapsi, ta on teinud kadestamisväärt karjääri ja paneb pidu, nii et maa on must, kirjutab Helen Ehaline Naistemaailmas.

Ühesõnaga, ta on twit-naine (twit – teenage women in their thirties ehk puberteetnaised kolmekümnendais). Niinimetatud uus tüüp naisi, kes vallutavad maailma, valides perekonna ja laste asemel karjääri ja õpingud või pühendudes enestele – reisides, töötades ja/või lõbutsedes. Nad paistavad tänaval ja mujal hästi silma, sest on säravad ja hoolitsetud. Nad kulutavad enda peale aega ja raha, kuna nad ei pea tegelema laste, mehe ja suure majapidamisega.

Kuigi väidetavalt on see viimase aja nähtus, on minumeelest twitnaisi olnud alati (eks minevikus oli neid kindasti vähem kui nüüd), kuid küsimus on selles, kuidas ühiskond neisse suhtub. Pigem on uus nähtus see, et viimasel ajal on selliseid naisi väga palju, ja nad annavad ühiskonnas tooni. Neid ei haletseta ega põlata, ei peeta salalesbideks, litsakateks või vanatüdrukuteks. Koduperenaised vaatavad neid mõnikord kerge kadedusega, mehed enamasti imetlevalt.

Uuema aja twitnaine on näiteks Carrie sarjast “Seks ja Linn”, mineviku paralleeli võib tuua kirjandusest, näiteks Martti Larni pool sajandit tagasi välja antud raamatust “Ilus Seakarjus”, mille peategelane on samuti twitnaise tunnustega Minna. Ka Minna elus mängisid põhirolli karjäär, raha teenimine, peod ja mehed. Lapsed tema ellu ei mahtunud, kuid see ei tähendanud, et Minna elu seepärast kuidagi tühjem või ühiskonna ees vähem väärtuslik oleks olnud.

Minul endal on twitnaise staatuseni veel mõned head aastad aega, ja ma pole kindel, kas minust üldse twit-naist saabki, kuna mõnes asjas olen ma vist üsna vanamoodne (näiteks meeldib mulle kooselu rohkem kui üksielu). Nii et selles mõttes kaldun traditsioonide poole. Samas on mul tunne, et mingi osa ühiskonnast soosib igati twitnaiste ättitjuudi, ehk et üksikutel tegijatel-naistel on kõike lihtsam saavutada. Pere ja lastega naine on juba kasvõi tööandja jaoks ebameeldiv nähtus, ning näiteks ülikoolides või edukate firmaomanike seas mitme lapsega naisi peaaegu et ei olegi (ja erandid kinnitavad reeglit).

Eks iseseisvaid- ja koduperenaisi võibki võrdlema jääda ja lõputult vaielda selle üle, kes panustab rohkem – kas üks lapsi kasvatades või teine näiteks suurfirmat juhtides või näiteks poliitikat tehes (ei, see ei ole vihje Evelyn Sepale, kuigi ka Evelyn on üsna twitnaise tüüpi). Plusse ja miinuseid jagub mõlemale poole ja eks see ole lõppkokkuvõtteks igaühe enda valik.

Ootan huviga aega, mil tänased twitnaised lõpuks nö maha rahunevad ja lapsi sünnitama hakkavad. Millegipärast arvan, et ühel hetkel see aeg kätte jõuab, ja kui täna on veidi alla viiekümnene sünnitaja erandlik nähtus, siis varsti hakkavad selles vanuses noored emad ruulima. Saab näha, kas siis tekib jälle mingi “uus tüüp” naisi – keskealised noored emad näiteks.

Kas twitnaine olla on õnn või õnnetus? Endal küll kogemused puuduvad, kuid arvan, et kui see on enda valik, siis õnn, ja kui pead olude sunnil kolmkümnekuueselt hommikuti üksi kohvi jooma, on see õnnetus.