Nädalavahetusel toimus 39. Tartu maraton, millega ühtlasi tähistati selle suure spordisündmuse 50. juubelit. Rahvast tuli kohale rekordarv. Kõige kõvem eesti naine rajal oli Tamsalu suusaklubi sõitja Kaili Sirge (21), kes lõpetas naistest neljandana – kolmandast kohast vaid karvavõrra maha jäädes, kirjutab ajakiri Naised.

Mida Tartu maraton Teie jaoks tähendab? Miks peaks üks tõsine suusataja sinna kindlasti minema?
See on ju Eesti suurim ja pikima traditsiooniga suusapidu, millest saavad osa võtta ja end proovile panna kõik, kes seda soovivad. Tartu maratonile ei pea minema, aga kui see on üks kord läbitud, on ikka uhke tunne küll, sest see sõit on paras eneseületamine. Mulle oli see tegelikult esimene täispikkuses maraton. 2002. aastal sõideti 42 km ja paremusjärjestust ei selgitatud, kuna lumeolud olid nii kehvad.

Kas olete oma tulemusega rahul?

Olen küll. Ma täitsin oma eesmärgi: läbida rada hea jõujaotusega ja võimalikult kiiresti, et jõuaksin finišisse enne täielikku väsimust. See mul ka õnnestus. Olen õnnelik, et selle ära tegin ja finišisse jõudsin. Selles valguses oli naiste neljas koht väga hea tulemus ja sain ka väikese boonuse auhinna näol (auhinnati kuut kiiremat naist). Kuigi kolmas koht oli väga lähedal, jäin sooritusega rahule.

Milline on Teie kõige eredam emotsioon rajalt?

Esiots alustas oodatust rahulikumas tempos, ju arvestati pehmemate rajaoludega ja asja võeti mõistlikult. Kaasvõistlejad olid rajal viisakad ja keegi väga “isetsema” ei hakanud, kõigi eesmärk oli võimalikult hästi ja ökonoomselt lõpuni jõuda.

Rajal on raske tuttavaid prillide ja mütsi tagant ära tunda – maratoni teisel poolel küsis ühel hetkel üks härrasmees, kellega olin juba tükk maad koos sõitnud, kas sa oled Kaili. Ma vastasin, et olen jah. Tema selle peale, et väga hea. Mina küsisin, mis selles head on. Tema vastas: “Pärast hea öelda, et sõitsin koos Kailiga.” Mul läks selle peale kohe tuju paremaks ja suu tõmbus naerule.

Rajal öeldi ka, mitmes sa parajasti oled. See punt, kellega mina koos sõitsin, oli umbes 125.–130. koha peal. Siis ütles üks kaasvõistleja, et tema plaan oli saja hulka sõita, mida ta peab selleks tegema. Ma siis vastasin muigega, et tuleb tempot tõsta. Tema arvas, et ei jaksa. Siis oli veel umbes 20 km lõpuni. Lõpetasime õnneks kõik.


Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Naised