Reklaam:



Eesti Kurtide Liidu aseesimees Tiiu Hermat: Oli idee kutsuda haridusminister loengusse, panna talle kõrvaklapid pähe ja paluda pärast öelda, kui palju ta siis loengust aru sai

EKL juhatuse aseesimees ning Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse esinaine Tiiu Hermat on aktiivne kurtide elu arendaja. Tal on kaks kõrgharidust, üks majandusinseneri kvalifikatsiooniga, teine teoloogias ning hetkel täiendab ennast magistrantuuris diakoonia ja sotsiaalteenuste erialal, uurimisvaldkonnaks erivajadustega inimeste teenimine EELK-s. 

Ametilt on ta Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja, EELK ainuke kurtidepastor. Tegutseb ka viipekeeletõlgina, peamiselt õppetõlgina. Tiiu on kolme lapse ema, kahe vanaema, lapsed ja lapselapsed kõik kuulevad väga hästi, ise on Tiiu aga vaegkuulja ning ilma kuuldeaparaadita praktiliselt kurt. Tema erihobiks fotograafia. Tiiu nõustus Gossip.ee’ le tutvustama ja valgustama kurtide elu telgitaguseid…

Mainisite kohe meie suhtluse algul Tiiu, et “Kõige tähtsam oleks murda suhtumine, et kuulmise kaotus on õnnetus, et selliseid inimesi tuleb haletseda, sest nad ei saa samaväärset haridust, on tööturul halvemas seisus jne. See on müüt, mis ei vasta tõele. On vaja selgeks teha, et kuulmispuue ei ole mõistuse puue, kurdid võivad elada väga huvitavat ja õnnelikku elu.” Millised müüdid veel ringlevad, mis kindlasti ei vasta tõele?
Üks müüt, mis mind ennast alati häirinud on, on see, et arvatakse – kui inimene muidu ei kuule, siis tuleb temaga väga kõvasti, lausa karjudes rääkida. Vastupidi, tuleb rääkida rahulikult ja selgelt, inimesele otsa vaadates.

Teine väga levinud müüt on, et kurdi lapse sünnis on vanemad süüdi – kindlasti on ema raseduse ajal alkoholi tarvitanud või pole muidu tervislike eluviisidega olnud. Mulle endale seletas aastaid tagasi isegi arst nõnda ja minu vastuvaidlemine ei aidanud. Aga see on olnud põhjuseks, miks mõned lapsevanemad oma kurti last häbenevad. Tegelikult on põhjused väga erinevad ja alati ei suudetagi neid selgitada.

Väga levinud on ka arusaam, et viipekeel võimaldab ainult igapäevast suhtlemist, kuid selles pole võimalik kõike väljendada, eriti abstraktseid asju. See on absoluutne vale! Viipekeeles saab väljendada kõike, see on arenev keel nagu iga teinegi. Vanad viiped kaovad käibelt ning uued tulevad asemele. Kui mingi mõiste jaoks viibet pole, siis see tuletatakse.

Kas müüt sellest, et kurtidel on raskem autojuhilube saada või neid sootuks ei saa vastab tõele?
Kurdid on Eestis saanud autojuhiload alates eelmise sajandi seitsmekümnendatest ja võib öelda, et enamusel on need nüüdseks olemas. Nõukogude ajal oli olemas isegi spetsiaalne märk, mille kurt autojuht pidi oma autole panema – kollasel põhjal kolm musta täppi. Omast kohast oli see isegi hea – andis teistele juhtidele märku, et pole vaja signaalitada, kui auto miskipärast takerdus ning liiklusinspektoril oli ka kohe asi selge.

Kurtide hulgas on vähemalt üks kutseline autojuht, kes oma firma kaudu osutab mitmesuguseid veoteenuseid (suure veokiga, kraanaga, pulmaautoga). Praeguseks on ta juba pensionieas ja ise ehk sõidab vähem, poeg jätkab tema tööd.


Mida teie arvate, mida kõik kuuljad peaksid kurtidest teadma? Mis on kurtidega suheldes kurtide jaoks solvav, mida peaks vältima?

Kindlasti tasuks teada, et kurdid on samasugused inimesed nagu kõik teisedki, nende hulgas on tublimaid ja vähem tublimaid, võimekamaid ja vähemvõimekamaid. Nad pole mingi inimgrupp, keda peaks haletsema ja kelle eest iga hinna eest hoolt kandma, vaid keeleline ja kultuuriline vähemus, kellel on mõned erivajadused, mida tuleks arvestada.

Suhtlemisel on solvav igasugune üleolek ja teise poole alavääristamine. Samuti pole viisakas kurtide ja kuuljate segaseltskonnas kurtidest n.ö. mööda rääkida, see jätab mulje, et kurte räägitakse taga, arvates, et nad niikuinii aru ei saa.  Solvav on, kui kurtide asju tahetakse otsustada neilt küsimata ja nendega arvestamata.

Ning üks näiliselt pisiasi – kurtidega suheldes pole mõtet teha igasuguseid näomoonutusi ja meeleheitlikult suud väänata, lootuses et siis paremini aru saadakse. See on lihtsalt halenaljakas. Loomulikkusega saab alati hakkama.

Palju paksu verd ja segadust on tekitanud Viipekeeletõlkide OÜ teenuse vahetamine  MTÜ Viipelend vastu? Mis on selle plussid ja miinused… millised on teie poolsed ettepanekud, et nö “kõik oleks õnnelikud”?
See teenusepakkuja vahetus puudutab eelkõige Tallinna kurte. Kõige suuremaks plussiks on, et linna poolt rahastatavate tundide arv tõusis, kuna MTÜ Viipelend pakub odavamat teenust. Miinuseks aga on, et kurtidel kadus valikuvabadus. MTÜ-l on hetkel ainult üks atesteeritud tõlk, kes paratamatult ei jõua igale poole. Samuti on eri olukordades vaja erineva kvalifikatsiooniga tõlke, OÜ-l oli võimalus vastavalt olukorrale saata sobiv tõlk. Ka oli OÜ pakutavate teenuste valik suurem, näiteks kirjalik tõlge (avalduste, pöördumiste jms koostamine), mida MTÜ ei paku.

Kuna teenusepakkuja saamiseks korraldatakse konkurss (riigihange), siis on jäänud mulje, et Tallinna linn koostas hanketingimused meelega sellised, et sama raha juures saada odavam teenus, raha ju juurde ei antud.

Üks ettepanek oleks anda teenuse osutamise võimalus mõlemale pakkujale, et tagada valikuvabadus. See nõuaks muidugi täpsemat arvestust nii linnalt kui kurtidelt, sest kui raha otsas, siis teenust lihtsalt ei saa rohkem. Aga ei maksaks arvata, et kurdid selle arvepidamisega  toime ei tuleks.

Mis asi on Primus programm üliõpilastele? Kust saab selle kohta rohkem infot?

Primus on üks osa SA Archimedes tegevusest, see on programm, mis on suunatud õppijate toimetulekule. Üks osa sellest on  just erivajadusega üliõpilastele tugiteenuste pakkumine. Rohkem informatsiooni annab nende veebileht.

Paraku on seis selline, et juba eelmisel aastal tõmmati õppetõlke teenusest pool maha põhjendusega, et soovijaid on palju rohkem juurde tulnud ja raha ei jätku. Eriti valusalt lõi see magistriõppesse jõudnud noori. Programmi koordinaator Inga Kukk väitis isegi, et mida kaugemale noor oma õpingutes jõuab, seda vähem tõlk teda aidata saab, sest viipeid ju pole. Noored võtsid seda väidet solvanguna ja viipekeele halvustamisena.

Teine mure on, et programmist on täiesti välja jäänud kesk- ja kutsekooli õpilased. Kui mõni noor tahab minna tavalisse keskkooli (kui seal näiteks on temale sobiv kallak ja ta mõtleb just selles suunas edasiõppimisele), siis pole tal tõlki kuskilt võtta. Õigemini – tõlke on küll, aga raha teenuse eest maksmiseks ei ole.
 
Kas Eesti kurdid on rahul Keeleseadusega? Rääkides seadustest, millised on seaduste nõrgad kohad just kurtide huvide kaitsmisel?

Keeleseadus on väga hea, probleeme on selle rakendamisega. Seadus annab ju ainult raami, mis tuleb täita määruste ja rakendusotsustega. Eesti viipekeelele on antud riigikeelega võrdne staatus, kuid pole tagatud võimalus seda alati kasutada – tõlketeenuse kättesaadavus on piiratud, pole teada, kas Tartu ülikool saab jätkata tõlkide koolitust, pole senini suudetud korraldada viipekeele uurimist (seda teevad üksikud entusiastid).

Üks nõrk koht on, et ükski seadus ei nõua, et informatsioon p
eaks olema ka visuaalselt kättesaadav. See puudutab eelkõige häiresignaale (tulekahjualarmi jm), mis peaksid olema dubleeritud ka valgussignaalidega.

Kuna seadused on koostatud eri aegadel ja eri meeskondade poolt, siis on sisse lipsanud väikesed vasturääkivused, mis annavad ametnikule võimaluse mõnikord tõlgendada asju nii kuidas mugavam. Aga üldiselt suuri prohmakaid pole.

Kas/kes Riigikogus(t) kaitsevad kurtide huve? Lugesin teie blogi (www.kukupaike.blogspot.com), kus on juttu sellest, et Tõnis Lukas leidis, et kurdid peaksid õppima huultelt lugema… Kuidas te seda kommenteerite?

Teoreetiliselt peaks kurtide eest seisma Riigikogu sotsiaalkomisjon. Paraku pole nende tegevusest meil kuigi palju aimu… Ühtegi konkreetsest saadikut ka ei tea, kes oleks just kurdid oma südameasjaks võtnud. Nüüd kandideerib sinna Jüri Jaanson, kes ka ise on vaegkuulja ja me tõesti loodame, et ta valitud saab.

Tõnis Lukase soovitust pean pehmelt öeldes naiivseks. Tema andis sellist nõu just siis, kui kurtsime, et õppetõlke maht vähenes. Sinna lisandus ka soovitus paluda õppejõult prinditud konspekti ja loengut selle abil jälgida. Vägisi jääb mulje, et lugupeetud minister pole ise kõrgkoolis loengutes käinudki.

Suult loevad kõik kurdid, kes paremini, kes halvemini. Aga väga palju sõltub ka kõnelejast, kuidas temast aru saadakse. Väga vähe on õppejõude, kes räägivad nagu telediktorid, vaatavad kogu aeg otse üliõpilasele näkku ja huuled liiguvad piisavalt, et viimasest kui sõnast aru saada. Tavaliselt õppejõud ikka pöördub vahepeal tahvli poole, käib auditooriumis ringi, tegeleb veel millegagi. Kui ta kannab vuntse või habet, pole huuli praktiliselt nähagi. Mõnigi õppejõud räägib, nagu oleks tal kuum kartul suus… Etteantud loengukonspekt on ka ainult abimaterjal, kuhu tuleb loengu käigus märkmeid teha, sest õppejõud räägib palju juurde, seletab konspektis olevat lahti, täpsustab, lisab üht-teist.

Oli idee kutsuda haridusminister loengusse, panna talle kõrvaklapid pähe ja paluda pärast öelda, kui palju ta siis loengust aru sai. Aga ta ju ei tule…

Mida teie arvate, mis on kõige tulisemad valupunktid Eesti kurtide jaoks? Millised on valupunktid, mida on tegelikult kerge lahendada aga keegi lihtsalt ei lahenda?
Ilmselt on praeguse hetke kõige suurem valupunkt tööpuudus. Kui tööandjal on valida, kas võtta tööle kuulja või kurt, siis eelistatakse kuuljat – kurdiga on rohkem vaeva ju, kardetakse, et ei osata temaga suhelda.

Üks paljuräägitud teema on subtiitrid populaarsematel telesaadetel. Kurdid vaataksid neid hea meelega, aga ei saa ju… Pealtnägija subtiitritega kordus on ka sellisel päeval ja kellaajal, mis paljudele ei sobi. Kord päevas 10 minutit viipekeelseid uudiseid on natuke vähe …

Teksti-TV -d tahaks tagasi.

Tallinnas muidugi on häda tõlketeenusega…

Päris mitmed probleemid aga hakkavad lahenema. Muidugi on selleks tulnud pikalt selgitustööd teha, aga eeskujuks võib tuua Päästeameti, kes on korraldanud koolitusi, püüab kurtidele teha lihtsamaks abikutsumise.

Mobiilifirmad pakuvad üksteise võidu soodustusi, et kurtidel oleks hõlpsam suhelda – konkurents teadagi mängib siin oma rolli, aga veel mõned aastad tagasi tehti ju suured silmad, kui mõni kurt mobiili ostma läks.

Tutvudes kurtide teemaga on mul jäänud mulje, et kurdid on kahes leeris – ühed, kes tahavad, et nemad ja nende lapsed jäävadki kurtideks, kui on ka implantaadi panemise võimalus ja teised, kes soovivad kuuljaks saada? Millest see tingitud on?

Implantaadid on olnud pikka aega üsna hell teema tõepoolest…

Implantaat ise ei tee veel kurdist kuuljat. Selle paigaldamise järel ootab lapsevanemaid meeletu töö, et laps ka kuulma õpetada, järjepidev logopeedi külastamine, pidev kõnearendus kodus. Kurdid lapsevanemad annavad endale aru, et see käib neile üle jõu.

Teiseks teavad kurdid vanemad, mis tähendab elu kurdina, milline on kurtide kogukond ja kultuur. Nad on selles osalised ja soovivad ka oma lapsi näha selle edasikandjatena.

Implantaadi kasuks otsustavad eelkõige need lapsevanemad, kellele lapse kurtus on šokk, neil pole olnud mingeid kokkupuuteid kurtidega, nad ei tea sellest maailmast mitte midagi. Kaasa mängib ka senini veel valitsev suhtumine, et kurtus on midagi ebanormaalset, implantaat muudab lapse normaalseks ja annab talle täisväärtusliku elu. Varem, kui Haigekassa veel implantaate ei rahastanud ja korraldati heategevuskampaaniaid nende rahastamiseks, siis just nii seda serveeriti. Kurtidele oli see solvav – nagu oleks nende elu vähem väärt, nagu oleksid nemad millegipärast halvemad.

Iseenesest on see tore, et meditsiin on nii palju arenenud ja niisugune võimalus olemas. Kuid aeg, mille jooksul vanem peab operatsiooni kasuks otsustama, on nii lühike, et ta ei jõuagi selle jooksul end kurtide maailmaga kurssi viia. Ega arstid kipugi sellest eriti rääkima – meditsiinilises mõttes on ju tõesti tegu puudega, looduse praagiga, mida on võimalik parandada. Kena oleks siiski vanemaid igakülgselt valgustada ja alles siis lasta neil otsustada. Kui keegi aga otsustab teisiti, ei tohiks teda hukka mõista ja lolliks ja südametuks tembeldada nagu juhtus Eesti Ekspressi kommentaariumis ühe taolise loo all.

Tänavu president tunnustab Tartu Hiie kooli direktorit Helgi Kleini autasuga – Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Kes on need inimesed, kes teie meelest kindlasti veel vääriksid seda tiitlit (kurtide ringkonnast)?
Hea küsimus, millele mina aga vastuse võlgu jään. Toredaid ja tublisid kurte lihtsalt on nii palju, kes kõik on teinud suurt tööd kurtide maailma paremaks muutmisel, et kui ma mõnda nimetan ja teisi mitte, on see ebaõiglane. Meie viipekeeletõlkide hulgas on superinimesi, Tallinna Heleni koolis on palju kurte õpetajaid, igas maakonnas on selliseid eestvedajaid, keda tuntakse ka väljaspool kurtide ringkonda. Aga siiski, mina annaksin ordeni Regina Paabole, pikaajalisele viipekeeletõlgile ja tõlkide koolitajale, Tartu ülikooli õppejõule.

Vaadake lisaks:
Tiiu Hermat’ i blogi: www.kukupaike.blogspot.com
EKL (Eesti Kurtide Liit) koduleht
EELK (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik) koduleht
TPIK (Tallinna Puuetega Inimeste Koda) koduleht



Reklaam:






Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service