Reklaam:



23 operatsiooni läbi elanud Alice Burk Gossip.ee-le: Mu ema loobus minu eest hoolitsemast kui olin 1 aasta ja 9 kuune, jäädavalt lahkus, kui sain 14

Alice Burk on 20-aastane kange ja aktiivne noor tüdruk, kelle elu ei ole kindlasti kerge olnud. Nagu ta ise ütleb, on ta pidanud oma elu pärast võitlema täpselt sellest hetkest saadik, kui ta sündis. Arstid andsid talle elulootust mitte rohkemaks kui kaks aastat ning ema, kes oli toona veel noor ja armastas pidutseda, unustas talle päevade kaupa süüa anda. See on lugu ellujäämisest… kurb aga mõtlema panev. Kõikide elu ei ole kahjuks moosipall. Alice saatis meile kirja, et kas me ei tahaks temast lugu teha… Lood südamest südamesse ei jää kunagi meie portaalis avaldamata!

Alice Burk, kas see on teie pärisnimi?
Jah, minu isa oli Burk.

Teil on olnud väga raske lapsepõlv, terve elu on väga raske olnud. Palun rääkige meile oma lugu… päris algusest peale.
Sündisin 28.04.1991 kell 16:45 Pelgulinna sünnitusmajas. Lugu ise algas 90ndal. Ema jäi rasedaks olles ise 17 noor, kogenematu naine. Oli elanud mõned kuud koos meesterahvaga (nüüdseks mu isaga siis). Ning läks arsti juurde jutuga, et tal olevat tugevad valud jne, et pidevalt selg ja kõht valulikud. Ta ei taibanud siis öelda, et ta võib-olla on rase. Arstid määrasid tugevad rohud, et nö olevat tuvastatud neeruvaagna põletik, mida tegelikult polnud aga noo tolleaegne meditsiin 90ndatel. Naeruväärne võrreldes praegusega. Hiljem aga selgus, et ta on rase. Ta ei julgenud seda kellelegi peale mehe öelda, ema oleks olnud vastu jne ( minu vanaema ). Ta õppis siis Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, oli viieline õpilane. Jättis kooli pooleli ja nii ta läks. Tuli kätte see oodatud sünnitamise aeg 28.aprill kell 16:45 1991.

Kui ma sündisin öeldi emale JULMAD sõnad: andke laps ära, üle 2 aasta ta ei ela. Täna olen 20-aastane! Ei, mu ema ei hüljanud mind vaid võttis endaga kaasa koju elasime issiga koos kuni ma sain 1 aasta ja 9 kuud. Eks ema oli selles ise süüdi, et isa talle paar korda virutas, sest ta oli siis noor ja loll pidutses ning mina olin kogu aeg näljas.  Ainult siis sain süüa, kui isa koju tuli töölt. Lõpuks viskas isal vindi üle. Nad läksid lahku ja ema jooksis nuttes mind kätel hoides oma ema juurde.

Minust niipalju, et ma sündisin  lahtiseseljaaju songaga, mis eeldab seda, et oled kas on lamatistega voodis või ratastoolis, kui vanemad kohe tegutsema ei hakka ja ei nõua arstide poolset kiiret tegutsemist. Mu vanaema Lia Harju-Veijonen on mu jaoks kõik teinud!

Alates mu esimestest minutitest peale võitlesin mina Alice Burk ise oma elu eest, et elama jääda ja saada elada täisväärtuslikku elu. Minu organism ei võtnud muud vastu, kui kitsepiima kuni 4nda eluaastani. Siis tasapisi toidulisandid ning alles siis igasugune muu toit, mida teisedki normaalsed inimesed söövad. Vanaema ajas välja kõik eriarstid, et mind jalgele saada.

Mu ema loobus minu eest hoolitsemast, kui mõistis, et korralik elu talle ei sobi. Tööl käia, raha teenida, arveid maksta, last kasvatada ja hoolitseda seda enam, et minusugune laps vajas erilist ema tähelepanu ja hoolt. Kui ütlesin vanaemale 17aastaselt nuttes ühel õhtul: minu vanemad mind ei armastanud ju nagunii, muidu ma nendeta poleks, vastas ta: kui Su vanemad poleks üksteist ega ka Sind armastanud ei oleks Sa nii kauniks kasvanud nagu Sa seda praegu oled. Mu ema lahkus jäädavalt minu kõrvalt teist ebakorralikku elu elama, kui sain 14. Isal on teine pere, kuid saame siiani läbi ja ma olen talle tänulik, et ta sellise naise nagu seda oli minu joodikust ja pidutsejast ema maha jättis. Korter mille vanaema mulle ja emale kinkis müüs mu ema maha, kuna oli vaja pidutseda ja tol ajal ei tohtinud 2 kinnisvara ühel nimel olla seda enam, et ta elas ise siis veel Soomes ja oli abielus. Olen ka 4 kuud olnud lastekodus, sest seal vähemalt mind toideti ja hoolitseti, kuni vanaema lahutas oma joodikust mehest nagu hiljem selgus ja hoolitses minu eest kuni tänaseni.

Millega te täna tegelete?

Millega praegu tegelen? Põhikooli, Liivalaia Gümnaasiumi,  lõpetasin ma 2008. aastal.  Direktor Tiina Lorentsi, kes tol ajal oli seal koolis töötas, jutt oli, et pärast põhikooli valiksin kutseka ja õpiksin mingit eriala.

Läksin siis õppima Kutsekasse Infotehnoloogiat, kuid selline IT eriala vist on minule liiga nõrk ikka mida omandada, sest enne õpitakse pool aastat kuidas arvuteid lahti teha ja mis see arvuti üleüldse on.  Leian, et jah hinded polnud mul priimuse omad, kuid siiski okei IT teadmised olen omandanud ka igasugu Infotehnoloogia raamatuid lugedes ja võin vabalt seda tööd teha. Kuid jah, sealne tase jäi mulle nõrgaks sõna otseses mõttes. Otsustasin, et võtan osa kursustest, mida korraldati Euroopa Sotsiaal Fondi rahadega erivajadustega inimestele. Läbisin need ja nüüd on mul diplom ja tunnistus käes. Olen paberitega sekretär-asjaajaja. Kahjuks aga tööd ei ole siiani ja ma ei kurda, et ma seda ei leia. Enne võetakse ikka need tööle, kes pikakoivalised ja blondid ning võltsvälimusega, kui tööd tõesti teha tahtvaid inimesi. Seepärast ma ehk tibinaid enda ümber ei salligi. Arvavad, et kuna on beibed, siis võivad ka kõike saada. Ei või, nagunii vinguvad kodus oma võltsküüntega  kui raske jne see töö on ja ,, oi issand kui väsinud ma olen ”. Kui ikka armastad oma tööd ei ole sa väsinud ühti. Seega olen kodune.

Kas teil on oma poiss-sõber. Kuidas te ise suhteid hindate?
Loomulikult mul on üks kindel suhe ja ma ei kavatse lasta sellel õhku lennata…. Päris oma lapsi aga ei saa ma kahjuks kunagi…

Mis on teie hobid ja unistused?

Minu hobideks on tantsimine klubides, pubides, kõrtsudes. Samuti laulmine. No lihtsalt ei saa ilma laulmata! Ma pean laulda saama kuskil väljaspool – kasvõi karaokena, kuigi mul kõik laulud ammu peas. Soovin kunagi ka oma karjääri lavalaudadel alustada, sest amatöör laulja on alati olnud parem kui see, kellel koolitatud hääl ja seda õppinud. Palju ma tegelikult kuulen karaokepubides kasvõi Omaleys Viru tn 24 meie enda eesti tüdrukuid laulmas, kes pole muusikat õppinud ega pole lauljad?? Kümneid ja kümneid. Vat sellistes kohtades võiks produtsendid käia ja noppida noori lauljaid. Ja mitte pikkuse ja välimuse, vaid hääle järgi. Muusikamaailm ei tohi välja näha nagu bordell, kuhu valitakse vastavalt su seksuaalsusele. See kõik peab õhkuma sisemusest, kui hästi saad sa käima lava enda ümber ja rahva enda ümber, kui need koos tööle saad, oled juba laulja. Oskused ja artistlikkus peaks lugema, mitte välimus, kui pikk, paks või peenikene sa laval oled.

Üks kindel unistus on ja see jääb – saada lauljaks! Kirjutan ka ise laule ning juba täna õhtul saadan paar lugu oma tuttavale pillimehele, kes muusika teeb. Seega ma ei ole tavaline kodus istuv preili, ma liigun ja olen ja teen. Igal pool, kus mind nähakse, olen ma avameelselt mina ise. Võõrastele tundub, et ma olen tõrges ja ülbe ning ennasttäis ja uhke. Uhke olen ma tõesti, kuid ainult seetõttu, et ma olen rohkem läbi elanud oma 20 aasta jooksul, kui mõni terve elu jooksul.


Tags assigned to this article:
Alice BurkLia Harju-Veijonen

Reklaam:






Tippkvaliteediga loodussõbralik Skandinaavia luksuskosmeetika - ElishevaShoshana.com

error:
Copyright © NordenBladet 2008-2021 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service