NordenBladet — 12. juunil kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Priit Kruus. Tema töö uuris eesti kirjandusrühmitusi ja teisi noorkirjanike kooslusi aastail 1996–2013. Esimest korda on kirjutatud põhjalik teaduslik uurimus neist kirjandusrühmitustest, kes on uue sajandi eesti kirjanduselu tohutul määral mõjutanud. Tegemist on eesti uuema kirjandusloo kireva ja viljaka etapiga, kust võrsus ligi 100 tänapäeva eesti kirjanikku.

„Soovisin välja selgitada, kuidas alates 1996. aastast kirjandusruumi lisandunud noorkirjanike rühmitused ja uue meedia kooslused suhestuvad rühmituse ja avangardi tähendusega; milline on rühmituste esindatus kirjanduskaanonis ja mil moel see suhtestub viisiga, kuidas rühmitused end ise esitlesid;  milline on rühmituste laine mõju hiljem noorkirjanduses toimuvale ja kuidas aitab see mõtestada sajandivahetuse kirjandusolukorda,“ avas autor töö sisu. Uurimuses käsitletud rühmitused on peamiselt Erakkond, (taasasutatud) Noorte Autorite Koondis, Tallinna Noored Tegijad ja väiksemad kooslused, kuni Sirbi-skandaaliga tuntust kogunud ZA/UM-ini välja.

„Selgitasin välja, et 1990. aastate lõpus ja uuel sajandil oli rühmitus kirjandusruumi sisenemise tehniline vahend, tal ei olnud sotsiaalset ega esteetilist sõnumit ega ka sisulist manifesti. Seega on tegemist teistlaadi nähtustega kui Siuru, Tarapita või teised eesti 20. sajandi esimese poole kirjandusrühmitused,“ selgitas Kruus ja lisas, et samas võib öelda, et nüüdisrühmitustel on samaväärne mõju kirjanduselule, mis väljendus uute suurte kirjanike ja kriitikute (nt Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Jürgen Rooste, Vahur Afanasjev, Jan Kaus, Aare Pilv, Berk Vaher) kirjandusruumi toomises.

Üldistavalt saab öelda, et alates sajandivahetusest on märgata trendi, et eesti kirjanduselus tehakse revolutsiooni pigem vaikselt ja töiselt. Töö pealkirjaks olev „vaikne avangard“ tähendab seda, et nüüdisrühmitused on aidanud sihikindlalt, kohati peaaegu märkamatult eesti kirjandusruumis kanda kinnitada kümnetel ja kümnetel autoritel, kelleta tänapäeva eesti kirjandust ei kujutaks ette. Avangardi „vaiksusele“ osutab ka näiteks tõik, et kui küsida isegi keskmisest tugevamate teadmistega kirjandushuviliselt,  siis enamasti ei osata vastata, et  näiteks Kristiina Ehin on Erakkonnast, Jürgen Rooste TNT-st,  Vahur Afanasjev NAK-ist ja Jan Kaus Õigemast Valemist. See tähendab, et rohke rühmitumine on toimunud laiema avalikkuse jaoks vaikselt, aga samas on selle tootlikkus olnud väga kõrge. Kokkuvõttes tähendab „vaikne avangard“, et sisulist revolutsioonilist sõnumit ei ole, autorite ja kirjandusavalikkuse suhe tekib mitte kollektiivselt väljakarjutud sõnumi, vaid autorite loomingu sisulise kvaliteedi kaudu.

Nullindate keskpaigast alates lisandus noorkirjanikke eesti kirjandusruumi lausa plahvatuslikes mõõtmetes tänu kirjanduslikele veebiportaalidele (olulisemad KLOAAK ja POOGEN) ja ka trükimeediale (Värske Rõhk) ja seetõttu vajadust rühmituste järele enam polnud. „Vaikse avangardi lõpetajaks võib aga pidada 2013. aastal Sirbi-skandaaliga laiema avalikkuse ette kerkinud ZA/UM-i. Üle paarikümne aasta tekkis nüüd eesti kirjandus- ja kultuuriavalikkuses päris skandaal, mis omandas laiema ühiskondliku kõlapinna, millel oli avalikkust lõhestav mõju ja ka reaalsed tagajärjed ehk kultuuriministri tagasiastumine,“ selgitas Kruus ja lisas, et lõppeval kümnendil on hoogustunud petitsiooni-, protesti- ja kogukonnakultuuri trendid – need võivad rühmitumise teha uute noorkirjanike jaoks iseenesestmõistetavaks toimimisviisiks.

Doktoritöö „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini” avalik kaitsmine toimus 12. juunil Tallinna Ülikoolis. Töö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Piret Viires, oponendid Tartu Ülikooli audoktor Cornelius Theodor Hasselblatt ja Tartu Ülikooli dotsent Mart Velsker. Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

 

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT