Reklaam:

Helena-Reet: Laste koolivaheaeg ning paar sõna autistliku lapse kasvatamisest

Helena-Reet: Laste koolivaheaeg ning paar sõna autistliku lapse kasvatamisest

NordenBladet – Laste koolivaheaeg on möödunud kiirelt. Estella Elisheva (11) sõitis nädalaks iseseisvalt Saaremaale “Saare vanaema” juurde, Ivanka Shoshana (9) oli kodus. Niipea kui kui keegi kodust ära on, hakkab kohe kripeldama igatsus – juba enne kui päev möödas, tunnen, et midagi on puudu. Aga lapsed peavad muidugi iseseisvuma ka ning vaheldus teeb kõigile head. Mulle meeldis kuidas Estella pakkis asjalikult kõik oma asjad ise kaasa ning iseseisvalt bussiga Saaremaale sõitis. Tagasi tulles ütles, et talle tegelikult meeldib, kui päevad on hommikust õhtuni tihedalt sisustatud ja planeeritud (nagu kooliajal või teise vanaema juures olles) ning enam niisama pikalt puhkamine isegi ei meeldi.

Meil olid siin vaheldumisi vihmased ning päikeselised ilmad. Pakkusin Ivankale, et ta võiks teise vanaema juurde minna, et ka vaheldust saada, ent ta eelistas koju jääda. Käisime jalutamas, riisusime aias lehti, ma lõikasin põõsastel oksi ning planeerisin aeda. Piparmündid istutasin juba maha, maasikapeenar vajab tegemist. Sellised igapäevased asjad. Õhtul aga vaatasime multikaid ja Ivanka kolis oma magamise ümber minu tuppa ja tuli minu kaissu.

Ivanka on hakanud rohkem rääkima, selle üle on mul hea meel. Mõne aasta eest veel kartsin, et ta ei pruugi üldse rääkima hakata, aga nüüd “lobiseme” juba palju. Ta oskab lugeda ja enamasti saab loetust ka aru, aga vestlusega on olnud probleeme. Nüüd tuli minu juurde ja ütles: “Emme sünnitas Ivanka 2008.aastal”, “2009.aastal oli Ivanka 1-aastane”, ning siis ütles: “2030 aastal sünnitab Ivanka Louvise ja Alexi”. Mul tõusid pisarad silma, sest järgides tema arengut olen elanud läbi peas igasuguseid stsenaariume – kõiki peale selle, et ta kunagi sünnitab. Tal on diagnoositud autism (paberite järgi sügav puue), ent ta on  oma spektrihäire skaala kirjelduste järgi erinenud väga paljudes asjades teistest autistidest. Tal ei ole näiteks sundtegevusi, tal ei ole olnud unehäireid, ta ei karda erinevaid materjale ega eelista ega vali värve või riideid, tal ei ole ka vägivaldsust. Samuti ta ei vaja ilmtingimata üksindust, ta tahab vägagi teiste lastega koos olla, ent ta ei oska kaasa mängida neid mänge, mida teised tihti mängivad.

Kui ta noorem oli, siis mulle tundus, et tal puudub empaatiavõime, ent mida aeg edasi, seda rohkem on näha, et enam see nii ei ole. Lasteaialapse iga oli kõige raskem – siis ta väljendas kõike läbi karjumise, veel nooremana tegi seda viskudes põrandale. Kõik see on tänaseks minevik – ma saan temaga rahulikult poes käia, linnas käia, asju ajada – ta kuulab sõna ning käitub korralikult. Vanaema (minu ema) oli nii julge, et vedas teda juba lasteaialapsest saadik erinevatele üritustele (teatrisse, kontserditele) – enamasti lõppes see küll poole ürituse pealt äratulekuga, aga lapse silmaringi arendas kindlasti. Mina nii suuri samme astuda ei suutnud. Minu piiriks oli see, kui tulin poest röökiv laps süles ja käru/ostukott poodi maha jäetud. Seda juhtus iga nädal! Aga ma ei tahtnud nii ka, et laps istub ainult kodus. Käisin temaga poes nii, et ostsin ühe asja korraga, sest järjekorras ta oodata ei tahtnud. Mulle öeldi regulaarselt, et mul on halvasti kasvatatud laps. Täna võin temaga poes veeta tunde, ta on sellest välja kasvanud. Samuti on ta õppinud tänu regulaarsele logopeedil käimisele tähti tundma, kirjutama, lugema ning see on avanud talle läbi interneti uue maailma. Ta veedab palju aega arvutis ning ma ei keela seda, sest seal ta õpib palju. Ta on iseseisvalt õppinud selgeks kõik maailma riigid, lipud ja pealinnad, ta googeldab palju ning kasutab google translate´i. Ta saab aru nii eesti kui inglise keelsest tekstist, sest millegipärast köidavad teda inglise keelsed videod. Ta valdab arvutit väga heal tasemel. Ja nüüd on tulnud ometi ka jutt!! Ta on hakanud nukudega mängides rääkima ning vastab suurepäraselt küsimustele ja küsib ise erinevaid küsimusi.

Ta ei ole kindlasti rumal, aga ta võib käituda teinekord nii, mis enamus inimestele tundub üllatav – enamjaolt väljendub see selles, et ta võib teha asju, mida “ühiskonna normid” ette ei näe ega õigeks ei pea. Ühiskonnanormid on paika seatud keskmise inimese järgi, aga keskmine ta pole. Kes meist üldse on? Igal ühel on meil midagi, mis on “normist väljas”. Mind on Ivanka õpetanud rohkem kui ükski kool – ta on mul nii palju silmi avanud ning väärtushinnanguid ümber korraldanud, et olen talle tänulik. Ta on siin, et anda õppetund ja aidata spirituaalselt end ümbritsevatel  inimestel kasvada – ta on uuest maailmast, sealt, kuhu poole terve ühiskond suundumas on ent mis täna on meile veel arusaamatu. Ma usun, et ta on targem, kui me kõik arvame. Igal juhul elan täna päev korraga – siiani on tulnud ainult üllatused  – positiivsed üllatused. Väga paljud asjad, mida ma olen arvanud, et ei juhtu mitte kunagi, on juba juhtunud. Ta on vaid 9-aastane. Kõik on võimalik. Autistliku lapsega tuleb elada päev korraga ning ei tohi kaotada lootust – kasvab laps, areneb arstiteadus ning kunagi ei tea, mis plaan KÕIGE KÕRGEMAL meile veel varuks on!

Tänast blogipostitust las jääda illustreerima need fotod – kas pole mitte imeilusad pilved? Nagu muinasjutust!



 


Tags assigned to this article:
Autismautistlik lapslapslapsedspektrihäire

Reklaam:
vacationhunter online
Reklaam:
anigif nordenbladet
Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2018 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian language.
Nordic News Service


blog.tr.ee

socialbakers