Helena-Reet: Puhkus (vol 1) – teekond Viljandisse!

Helena-Reet: Puhkus (vol 1) – teekond Viljandisse!

NordenBladet – Teispäeva hommikul kell 9.00 tõstsin ämbri, kastekannu ja mõned kodinad auto peale ning startisin Viljandi poole. Ämber ja kastekann selleks, et Paistu surnuaial veidi tööd teha. Olin ees ootavast mini-reisist väga elevil! Lapsed läksid eelneval päeval Saaremaa-vanaema juurde ning mul avanes üle pika aja aeg iseendale. Enamasti seda aega iseendale olen kasutanud ajana teistele, ajana koristamiseks, ajana super-intensiivseks tööks või mõneks muuks otstarbeks – seekord võtsin selle päriselt endale!

Teisipäeva hommik … ärkasin kell kaheksa suure pohmelliga, panin üles soomekeelse blogi, vaatasin uudishimulikult mitu laiki on tulnud mu eestikeelsele blogile sotsiaalmeedias (täiesti haige ja ennast hävitav tegevus  – nagu see midagi loeks või juurde annaks!) ning hakkasin asju pakkima. Eelmisel õhtul olin oma nö taasärkamisest nii pöördes, et läksin tähistamise ja alkoholiga liiale. Võtsin hommiku jooksul kolm aspiriini ning tõotasin, et enam kunagi ei tarbi alkoholi. Edasi läksin jääkülma dushi alla ning otsustasin, et “täna mu tuju miski ei riku”. Tõstsin arvuti kotti, siis tõstsin arvuti uuesti kotist välja. Siis tõstsin uuesti kotti ja taas välja – mõtlesin, et pean murdma seda arvuti “ees ja taga” harjumust. Arvuti jäi koju ning see oli minu jaoks väga väga suur samm! See oli minu jaoks sama paljalt ajakirja esikaanel poseerimisega – midagi täiesti uut ja ootamatut, midagi, mida ma tavaliselt ei tee või reaalselt teha ei taha. Midagi täiesti rutiinist välja. Alustasin peagi teekonda Saku-Rapla-Türi-Viljandi. Tõdva Alexela tanklas võtsin autol paagi täis. Läks 31.31 täpselt (mul väike ja ökonoomne auto ning paak päris tühi polnud!) ning kukkusin uhama. Teepeal mõtlesin igasugu mõtteid, enamuse ajast tabasin end mõttelt, et olen hetkel kohutavalt õnnelik. Naeratasin oma mõtete üle kogu aeg ning mõtlesin, et tulgu või pussnuge taevast alla, minu puhkust ja pisireisi see ei sega. Olgu öeldud, et tavaliselt ma ei salli vihma kohe üldse. Ning viimasel ajal naeratan ma nii teistele kui endale väga harva kui üldse. Pigem olen selline kuri ja vastik, kelle kohta Margus kasutab väljendeid “vana”, “paks”, “kuri” ja “nõid”. Ega ma suurem asi rõõmu-allikas polegi olnud, rääkimata silma-ilust oma suure ülekaaluga. Ilma arstiks õppimata ja professionaali poolt antud diagnoositagi on täiesti selge, et olen aastaid põdenud väga sügavat depressiooni. Minu puhul väljendub see nii, et elu on kaotanud igasuguse rõõmu ning vahel tabad end mõttelt, et “lõpuks ehk hauas saab rahu”. Mind ümbritsevad küll armastavad lähedased ja sugulased, ent tihti ei suuda ma vahet teha, kas nad on “liiga armastavad” või “liiga domineerivad, kontrollivad ning ette dikteerivad, mis õige, mis vale ning mis tingimustel midagi tegema peab”.

Sõitsin ja sõitsin ning ühel hetkel olin Türil. Türil tervitas suur silt – “Tere tulemast kevadpealinna! Naeratage!”. Naeratasin ning mõtlesin, et on vast tore silt. Siis mõtlesin, et Marguse vennanaise vanaema elab siin, et vaat kus toreda koha peal ning et siin on igal aastal mõnusad lillelaadad ja et järgmisel aastal peaks ka neid külastama… ning siis sõitsin juba läbi pisikese Türi, kus nägin väga palju pensionäre ning tabasin ennast mõttelt, et Türi on Eesti Miami Boca Raton, kuhu kogunevad vanainimesed rahulikku elu nautima. Need mõtted peas, tuiskasin edasi Viljandi poole, kus pidin õega ca 11 paiku kokku saama, et alustada enneolematut seiklust kaheksei läbi Viljandi!

Kella 11 paiku olingi Viljandis. Parkisin auto ja suundusin Amrita Cafe´sse, kus mu vanem õde mind juba ootas. Kuna ta just hiljuti oma auto maha müüs ning uut pole veel ostnud, siis tuli ta Tartust bussiga. Ta on minust mõned aastad vanem (see tähendab, et üle 40-ne!) ent tänu suurele fitness-sõltuvusele näeb reaalselt minust poole saledam ja noorem välja. Bussijuht oli temalt küsinud isegi, kas ta tahab täis- või õpilaspiletit! Hehee… lahe eks?! Tellisime rohelise salati röstpeedi ja fetaga €6.20, Mancello pizza € 9.20, tee ja kohvi. Külastan alati Viljandis käies seda kohvikut, mulle seal meeldib ning saan sealt alati  positiivse stardi päevale.  Peale kohvikut vaatasime, kas läheduses müüakse kusagil kummikuid, ent ei müüdud. Õel olid uhked Ted Bakeri kummikud kaasas, sest plaanisime ju sohu, metsa ja teab kuhu minna, ent minul oli hommikul nii kõva pohmell, et tulin varbavahe-plätudega ning unustasin nii tossud kui kummikud. Ütleme nii, et üldse mitte minu moodi, sest tavaliselt teen ma nimekirju lausa, mida kuhugi kaasa võtan ning pakin asju nädal aega ette valmis. Olen tavaliselt väga kohusetundlik, ettenägelik ning planeerin asju väga pikalt ja põhjalikult. Seekord oli aga täiesti vastupidi. Kogu minu käitumine ja olemine oli täiesti teises äärmuses. Läheduses kummikuid ei müüdud ja kauem me neid otsida ei viitsinud..  Asusime Ruudiküla poole teele, mõttega presidendi Ärma talust või talu lähedalt läbi põigata. Ärma nimelt peaks asuma kusagil meie lapsepõlve-suvila lähedal, ent kuna me kunagi pole sügavamat huvi selle vastu tundud, siis täpsemalt ja rohkem pole uurinud ka..

jätkub… (järgmises blogis: Ruudiküla, Holstre ja Mustla ning etteruttavalt küsimus lugejale: kas vanades kohtades võib kummitada? Kas te usute kummitusi? Kas vaimud on päriselt olemas?)






Advertisements: vacationhunter online anigif nordenbladet
anigif_header_thufri_uus bänner
Copyright © NordenBladet 2008-2017 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian language.
Nordic News Service


blog.tr.ee

socialbakers