OHMYGOSSIP — Ohkamine ei ole omane ainult inimestele, vaid ka loomad ohkavad. Prevention.com veebileht kogus kokku kolm asja, mis on ohkamise kohta uuringutes selgunud.

Neurobioloog Jack Feldman on ohkamise nähtust lähemalt uurinud. Tema värskeim uuring viitab sellele, et ohkamine on üks osa kopsufunktsioonidest. Uuringus on ohkamine seostatud ka stressi, frustratsiooni, igatsuse ja muude analoogsete emotsioonidega. Ohkamine algab justkui tavaline hingamine, aga lõpus on ekstra õhu sissetõmme. Kogu päeva jooksul toimub keskmiselt 12 korda ohkamist. Inimene ohkab, kuna kopsudes on sadu miljoneid alveoole, mis lähevad igakord sisse hingates täis nagu õhupallid. Aeg-ajalt need väikesed õhupallid vajuvad kokku.

Jack Feldman´i uuring viitab sellele, et ohkamise käigus läheb kopsudesse rohkem õhku, mis aitabki uuesti alveoolidel õhuga täituda. Ilma selleta vere hapnikusisaldus väheneks ja kaasneks surm. Feldman´i sõnul ohkab inimene tihemini, kui ta on stressis. “Kui katseloomadele süstiti stressikemikaale, nende ohkamise tihedus tõusis kümnekordseks,” ütleb mees.

Ilmselgelt aitab ohkamine toime tulla negatiivsete stressi omadustega. Sügavad hingamised aitavad leevendada ärevustunnet ja see viitabki sellele, et ohkamine on viis muutmaks keha rahulikuks. Vanasti peeti ohkavaid inimesi õnnelikeks ja armunuteks, aga nüüd seostatakse selle nähtusega kurbust, pettumust või ärritust.

Oslo ülikooli psühholoogia professor Karl Halvor Teigen´i uuringu kohaselt on ohkamine märk sellest, et inimene loobub millestki. Näiteks ees on võimatu olukord või ülesanne, mida ei suuda kontrollida, siis ohkamine on otsuse tulemus, et nüüd aitab ja on aeg liikuda edasi muude asjade juurde. Tegemist võib olla ka lootusest, ideest, soovist või hirmust loobumisega. Ohkamine võib olla viis, et nullida oma tunded.

Avafoto (PantherMedia/Lev Dolgachov /Scanpix)